Naiste käsipall on meie lehel saanud häbiväärselt vähe tähelepanu ning nüüd alustame selle vea parandamist. Seekord vestlesime eelmise hooaja Eesti meistriliiga resultatiivseima mängija Maarja Põldveriga.
Maarja mängis aastatel 2011/12 ja 2014/15 Soomes ning on sellele eelnenud ja järgnenud ajal võitnud mitmeid Eesti meistritiitleid ning korduvalt valitud ka riigi parimaks naismängijaks. Reval-Sport/Padise eelmisel hooajal kullale tüürinud Põldver rääkis nüüd naiste käsipalli seisust ja oma kogemustest Soomes.
Kuidas hindad hetkel Eesti naiste käsipalli seisu?
Üldiselt on ikka naistel väga raske, eriti pärast keskkooli. Need, kes liiguvad linnadesse, kus neidudele see ala eksisteerib, saavad jätkata. Loomulikult peab ju selleks olema aega töö ja muude tegemiste kõrvalt. Kahjuks on Eestis naiskäsipallureid vähe, selliseid iidoleid, kelle poole üles vaadata, ei ole piisavalt. Hetkel Alina Molkova mängib välismaal, muidu õiges käsipallurieas tegevsportlasi ei jätku. Kohati tundub, et inimestel motivatsiooni pole ja naiste käsipall hakkab Eesti välja surema.
Milline on su oma seisukord? Kas kavatsed mängimist jätkata?
Hetkeseisuga jätkan. Võistkonna komplekteerimine on meil veel pooleli, kõigilt pole vastust saanud. Väravavahi osakonnas on eriti suured probleemid. Karikavõistlustel oleme kirjas, sealt vaatame siis edasi, kuidas asjad lähevad.
Kuidas sa ise leiad motivatsiooni, et veel käsipalli juures olla?
Sellega on loomulikult raske, kuid siiani olen seda leidnud. Vahepealsed aastad Soomes aitasid selle koha pealt kaasa.
Millised olid su muljed Soomes mängimisest?
Esimesel hooajal, kui seal mängisin, oli reisimist palju. Me käisime Lindaga (Veski – toim.) seal Eestis keskkooli lõpetamise kõrvalt ning reisisime igal nädalavahetusel Soome. Vahel, kui oli nädala sees kohtumine, siis saime koolist varem ära, sõitsime üle lahe ja tulime õhtul tagasi.
Teisel aastal Turus mängides olid juba tingimused paremad. Minule väga meeldis meie tolleaegne treener. Tema andis mulle kõvasti juurde motivatsiooni käsipalli harrastamiseks. Lisaks arenesin nii füüsilise kui mentaalse poole pealt.
Kas oled ka hiljem saanud välismaa pakkumisi?
Üks Soome klubi on huvi tundnud, kuid hetkel on mul Eestis nii hea töö, et ei ole kindel, kas peaks selle vastu võtma. Kunagi oli minuga kontaktis ka üks Šveitsi klubi, kuid seal kokkuleppeni ei jõudnud. Hetkel on mul kodumaal veel teatud projektid pooleli ja tervis pole ka enam päris see, mis ta kunagi oli, siis on lihtsam siin olla.
Eelmisel hooajal alustati ka naiste rahvuskoondise projektiga üle pika aja, millised muljed olid sellest?
Minu arvates oli see väga õige käik. See andis paljudele tüdrukutele motivatsiooni ja millegi poole püüelda. Algus oli väga paljulubav, Martin Noodla trennides oli üle 20 neiu. Kuid kahjuks kuidagi see vajus ära. Pärast sõpruskohtumist Soomega, kus osad naised kaasa teha ei saanud, kadus vist mõnedel tahtmine ja ei üritatud enam trennidesse jõuda.
Kas oled ka mõelnud treeneriametile?
Olen mõelnud, et võiksin Padisel aidata käsipalli levitada. See ei ole väga kaugel Tallinnast ja väikses kohas väga palju muidu harrastusi pole. Loodetavasti tulevikus õnnestub see plaan täide viia
