Eelmisel nädalal oleks saanud 148 aastaseks Rasmus Nicolaj Ernst. Mees, keda peetakse moodsa käsipalli loojaks. Sellel puhul vaatab Käsipall24.ee Instagarami konto “Uninformed handball” abiga tagasi meie ala ajaloole. Kindlasti on osad meie lugejad kursis käsipalli tekkimise looga, kuid ehk leidub veel inimesi, kes ei tea, kuidas see sport alguse sai.
Kust sai käsipall alguse?
Käsipalli täpset algushetke on väga raske defineerida. Kuid kõige tõenäolisema teooria järgi, mängiti alale sarnast mängu juba iidsete kreeklaste ajal, kui neil oli pallimäng nimega “Urania”, mida on mainitud ka juba Homerose eeposes “Odüsseia”. Roomlastel oli “Harpaston”, mille reeglid olid segu käsipallist ja rugbist.
Rasmus Nicolaj Ernst ja Holger Nielsen, kaks Taani õpetajat, olid esimesed, kes mängisid pallimängu kätega. Nielsen avaldas 1906. aastal esimesed ametlikud käsipallireeglid. Järgmisel aastal toimus ka esimene käsipalli kohtumine, mis lõppes tulemusega 21:0.
Jalgpalliväljakult sisehallidesse
29. oktoobril 1917 avaldasid Max Heiser, Karl Schelenz, and Erich Konigh uuendatud versiooni käsipallireeglitest. Seda kuupäeva peetakse ka käsipalli sünnipäevaks. 1925. aastal mängisid Saksamaa ja Belgia esimese rahvusvahelise käsipallimängu. Algusaastatel mängiti meie ala jalgpalli eeskujul 11 mehega suurel muruplatsil. Käsipall debüteeris sellisel kujul olümpial 1936. aastal Berliinis.
Järgmiste kümnendite jooksul levis peamiselt Skandinaavia riikides käsipalli siseversioon ning ala harrastati Euroopas kahes formaadis. Alates 50ndate algusest hakkas kiirem ja efektsem sisekäsipall järjest populaarsemaks muutuma ning käsipall kujul, millisena me tunneme seda praegu, võttis üle. Viimased välikäsipalli maailmameistrivõistlused peeti 1966. aastal Austrias. Sisekäsipallist sai olümpiala 1972. aasta Müncheni mängudel.
Videos on näha Müncheni olümpiamängude hilisema võitja, Jugoslaavia, alagrupi mäng, milles nad alistasid Saksamaa 24:15
Siinkohal jätame teid alloleva video viimase lausega: “Tagasihoidlikust algusest suurte rahvusvaheliste üritusteni ja 27 miljoni mängijani üle maailma – pole paha kahe Taani õpetaja kohta, kes tahtsid leida alternatiivi jalgpallile.”
Vaata allolevast videost illustreeritud täispikkuses käsipalliajaloo tutvustust
]]>
Tänase Eesti taasiseseisvumise puhul vaatab Käsipall24.ee tagasi aastasse 1991 ja uurib milline oli ala 28 aastat tagasi. Sõna saavad hetkel Eesti käsipallis figureerivad nimed, kes juba sel ajal “väravpalliga” tegelesid.
Ain Pinnonen (eelmise sajandi sümboolse käsipallikoondise liige, endine Eesti koondise treener)
“See aasta on mul eriti hästi meeles, sest siis sündis mul poeg. Ise mängisin sel ajal Soomes Arsenali klubis. Eestis olles mäletan, et kui soomlased meil külas käisid, siis tegime puhta töö. Neilt sai kõik jalast ja seljast ära ostetud. Kodumaal oli ju tollel ajal varustuse hankimisega väga palju probleeme. Esimest korda pidi soomlasi rohkem veenma, teist korda tulid nad juba suurema kotiga. Eks see oli selline naturaalmajandus, nemad said ka sellest kasu. Maksime neile pudelites, kes sai konjaki, kes sai šampuse. Raha ju sellel ajal ei olnud.”
“Pallid olid meil samamoodi luksuskaup. Kuidagi mängudeks alati leiti mingi parem mänguvahend, kuid ka see oli paljudel klubidel ülelahe naabrite käest hangitud. Möks (käsipallis kasutatav näpuliim, et pall paremini käes püsiks – toim.) hakkas ka vaikselt meie maale tulema. Legendaarne Viljandi treener Lembit Nelke keetis seda ise, sinna vist käis männivaik ja kampoli ja mingeid aineid veel. Kuid loomulikult seda jagati väga kitsilt, see ei olnud nagu tänapäeval, et mida noorem oled, seda rohkem ainet kasutama pead.”
Kalmer Musting (Põlva Serviti ja endine Eesti koondise peatreener)
“Sel ajal mina otsisin elus kohta. Peale Tartu ülikooli lõpetamist läksin elama ja käsipalli mängima Põlvasse. Ala käis sel ajal Eesti sarjades kolmepäevaste turniiridena, kus igal päeval peeti üks kohtumine. Ainukesed korralikud spordisaalid olid sel ajal Tallinnas ja Tartus ning võistlused koondusid suuremalt jaolt nendesse linnadesse.”
“Varustuse koha pealt on loomulikult meeles, milline luksus see oli. Jalga ja selga läks põhimõtteliselt kõik, mis kätte saadi. Siinkohal meenub, kui mu isa sai erandkorras käia tolle aegses Lääne-Saksas mu õel külas ja tõi sealt mulle tagasi paari Adidase käsipallitosse. Eestis neid polnud ja mäletan, et kohtasin siis Tartus mängul Ain Pinnoneni ja tema muidugi tahtis need mult osta, kuid mina sellega ei nõustunud. Vähemalt oli mul üks asi temast parem, oli ju tema kõva mängumees, mina temaga võrreldes olin amatöör.”
“1991. aastal hakkasid Eesti klubides tekkima juba omad dressid ja särgid. Sai isegi juba vormidele asju peale trükkida. Mäletan, et 90-ndate algul tekkisid meile ka esimesed sponsorid. Põlvas oli kohalik Külmari pood, kuidagi läbi ettevõtjate nemad suutsid sel ajal ühe vähesena mingit kaupa sisse tuua ja nad olid nõus meid toetama.”
Elmu Koppelmann (Tapa meistriliiga võistkonna peatreener)
“Treeningud olid meil sel ajal väikeses saalis, mõõtmeteks olid 12 meetrit korda 24 meetrit (õiges suuruses väljak on 20×40 – toim.). Selleks, et mehed saaksid nurgast visata pidi värava lohistama küljele ja kriidiga uued jooned maha tõmbama. Kombinatsioone harjutati nii, et esmalt võtsime ühelt ja siis teiselt poolt ning nädalavahetusel mängudel suuremas saalis saime pildi kokku panna.”
“Meie mängisime oma kodumänge Tapa sõjaväeosa kasarmu võimlas. Kohati ei olnud seal elektrit ega kütet. Läksin siis vahest päev enne mängu 200 liitri diisliga sinna ning pumpasin saali ja kasarmu mõlemad korraga soojaks.”
“Varustuse kohapealt oli mul tolle aja väravavahtidest kahju. Pallid olid sellised, et kui nendesse õhku pandi, siis need muutusid kivikõvaks. Mänguvahend oli loomulikult luksus. Meenub kohe üks lugu, kuidas mingid Tallinna poisid meilt häid palle proovisid varastada, loomulikult hoiti mänguvahenditel teravalt silma peal ja siis märkasime, et meil oli mõni puudu. Kiirustasime siis rongijaama ja põhimõtteliselt pidasime ühe rongi kinni ning saime oma vara tagasi.”
“See hais, kui Vasja (Lembit Nelke – toim.) seda oma näpuliimi kodus valmistas, see ei lähe minul kunagi meelest.”
“Praegune käsipall on hoopis teine mäng kui oli tollal. Tänapäeval on ikka kontakti ja kiirust palju rohkem. Sel ajal mängiti palju osavuse peale, mehed olid ehk aeglasemad, kuid pallikäsitlus oli parem.”
]]>