Käsipall24.ee otsustas tänasel rahvusvahelisel raamatupäeval uurida Eesti käsipalluritelt, millised teosed on neile viimastel aegadel enim mällu süübinud.
Kristo Voika – Eesti koondise ja Tšehhi klubi Nove Veseli mängujuht
Arnold Schwarzenegger: “Total Recall: minu tõeliselt aus elulugu”. “Seda raamatut soovitan kõigile. Arnold näitab, et tohutu töövõime ja sihikindlusega on kõik võimalik. Isegi kui sa oled veidra aktsendiga austerlane. Lemmiktsitaat: “We have 24 hours and we only sleep for 6 hours, so 18 hours remain. “Yeah sure, some people say they sleep 8 hours. For them I have only one message: Sleep faster”
Martin Johannson – Eesti koondise ja Rumeenia klubi Bukaresti Steaua joonemängija
Stig Rästa: “Minu Kennedy”. “Kõik Stigi raamatud toovad minu jaoks tagasi ülimuhedad mälestused, milles tunnen ka ennast paljuski ära. Teose tegevus toimub samas kandis, kus pea samal ajal üles kasvasime ning annab piisavalt õpetlikku aga ka naljakat lugemist.”
Sten Maasalu – Eesti koondise ja Soome klubi Siuntio IF paremsisemine
Petter Northug: “Minu lugu”.
Rasmus Ots – Eesti koondise ja Saksamaa klubi SG VTB/ Altjührden väravavaht
Enno Karrisoo: “Karka”. “Kuigi viimase raamatu lugemisest on juba omajagu aega möödas, tahaksin siinkohal soovitada kõigile käsipalluritele kohustusliku kirjandusena legendaarse treeneri elulugu.”
Alfred Timmo – Eesti koondise ja Põlva Serviti mängija
Jesper Parve “Mees”. “Selle raamatuseeria puhul on tegemist väga heade teostega meeste mõistmiseks. Kuidas meie sugupool mõtleb, käitub ning kõike, mis sellega kaasneb.”
Kaspar Lees – Eesti koondise ja HC Tallinna mängija
Phil Knight “Jala jälg” (“Lisaks loomulikult hetkevajadusest lähtuvatele ohtratele beebiraamatutele,” ütleb Lees naerdes). “See raamat näitas, et kõva tahtmise juures on võimalik lõpuks suuri asju saavutada. Mees esialgu reisis ringi ning hiljem suutis suurema silmaringi tõttu palju rohkem saavutada. Eks igaüks leiab teosest endale midagi kõrva taha panemiseks.”
Aleksander Oganezov – SK Tapa mängumees
Benjamin Graham “The intelligent investor”. “Kuna Voiks (Kristo Voika – toim.) oli juba Arnoldi raamatu ära võtnud, siis lähen teist rada pidi ning soovitan ühte head teost rahatarkuse kohapealt.”
Henri Sillaste – Eesti koondise ja Põlva Serviti vasakäär
Joel Lindpere “Mina otsustan mänge”. “Väga hästi kirjutatud raamat, mille lugemiseks kulus mul vaid kaks päeva. Hea voolav jutt ning huvitavad kõrvalpõiked Joeli elust, mida loomulikult täiendasid värvikad seigad tema kirjust karjäärist.”
Kaupo Liiva – Endine HC Kehra ja praegune noortekoondise treener
Jaanus Kriisk “TREENER ehk kohtumine kogemusega”. Lemmiktsitaat: “Uskumatud poisid olid need, põhikooli lõpus, 15-16 aastased, ei mingit sundi ega veenmist. See oli ise trenni teha tahtev põlvkond. Erinev aeg oli. Nüüd on see kuhugi kadunud, vähe näeb seda, et keegi nii noorelt ise midagi veel peale teeb. Kas oleme liiga mugavaks läinud või mis,” ütles Serviti treener Kalmer Musting oma õpilaste Kristjan Muuga ja Siivo Soku kohta.
]]>
Esmakordselt pärast tänavuse käsipallihooaja algust ei toimunud lõppeval nädalal ühtki ametlikku mängu, vähemalt eestlaste osalusel peetavates välismaa liigades. Ülemaailmset kriisi arvestades pole viimane muidugi üllatav ning enamikes riikides valitseb hetkel veel teadmatus, kas erinevaid sarju suudetakse lõpetada või mitte.
Saksamaal pole veel kaotatud lootust hooaeg lõpetada ning profiliigade tänane plaan on põhiturniiriga jätkata 23. aprillil. Bundesligas paikneb Mait Patraili koduklubi TSV Hannover-Burgdorf 27 vooru järel neljandal kohal. 2. Bundesligas mehitavad eestlaste koduklubid kaks viimast astet, Karl Toom ja TV Emsdetten on kogunud 15 punkti ning Karl Roosna ja HSG Krefeld vaid kaks, kirjutab Eesti Käsipalliliit.
Aprilli alguses toimuma pidanud karikavõistluste finaalturniir on hetkeseisuga tõstetud 26.-27. juunile. Patrail ja Hannover-Burgdorf läheks poolfinaalis vastamisi MT Melsungeniga, teise finalisti selgitaksid TBV Lemgo Lippe ja THW Kiel. Hamburgis toimuval Final Four nädalalõpul selgitatakse ka amatööride karikavõitja, kus Rasmus Ots ja SG VTB/Altjührden kohtuvad poolfinaalis SG OSF Berliniga.
Martin Johannson: hoidkem end, et hoida teisi!
Kolm vooru enne Rumeenia kõrgliiga põhiturniiri lõppu asuvad Martin Johannson ja Bukaresti Steaua kuuendal kohal, olles kindlustanud pääsu veerandfinaali. “Hetkel on liiga aprilli lõpuni peatatud. Isiklikult usun, et föderatsiooni õhkõrn lootus jätkata ei täitu. Pandeemia ei möödu nii kiirelt, nagu me sooviks,” sõnas Eesti koondise kapten handball.ee lehel.
“Hoian end Bukarestis isoleerituna ja nii peaks kõik täna tegema. Saan aru, et püsimatutele tüüpidele on see korralik väljakutse, kuid meie tervis on tähtsam! Kõik peaksid valitsuste ja teadlaste soovitusi väga tõsiselt võtta. Praktiseerige sotsiaalset distantseerimist ja tegelege iseendaga. Hoidkem end, et hoida teisi ja panna viiruse levikule lõpp!” soovitas Johannson.
“Treenida saab vaimselt ja olusid targalt ära kasutades ka füüsiliselt. Mina isiklikult teen iga päev vähemalt tunnikese trenni. Steaua füüsilise ettevalmistuse treener andis ka plaani, mille kallal tööd teha ning abivahendeid leiab kodusteski oludes, olgu siis mattide või kummilintide näol,” kirjeldas 2014. ja 2018. aastal Eesti parimaks valitud Johannson.
“Sportlased ei tohi pausi sisse jätta, sest hiljem on palju raskem uuesti alustada. Nii et puhkusena ei soovita kellelgi seda perioodi võtta. Ehkki jah, olen minagi kahe viimase nädalaga kodus veidi paremaks saanud nii köögis kui videomängudes,” tunnistas 11. hooaega välismaal palliv 34-aastane joonemängija.
Rooba saab õue vaid dokumendi ja tõendiga
Sloveenias jäi põhiturniiril mängimata vaid üks voor ning Andris Celminš ja Velenje RK Gorenje hoidsid tabelis neljandat kohta. Lisaks seisaks Gorenjel veel ees vähemalt kaks kohtumist EHF Cupil ning koduses karikasarjaski edeneti veerandfinaali. Koduses karantiinis olev Celminš kinnitas, et terves Velenje linnas pole veel ühtki nakatunut tuvastatud.
Tšehhimaal katkes hooaeg vägagi valusal hetkel, mil kaks eestlast valmistusid vastakuti minema kaheosalises karikafinaalis. Kõrgliigas jäi pidamata üks põhiturniirivoor, Martin Grištšuk ja Praha HC Dukla on kindlustanud teise ning Kristo Voika ja Nove Veseli TJ Sokol kuuenda koha ehk pääsmed veerandfinaali olid mõlemal olemas.
Õnnetult lõppes hooaeg Rootsi esiliigas pallinud eestlastele. Kohaliku käsipalliliidu otsusel üleminekumänge ei peeta ja esiliigavõitja HK Aranäsiga võrdsete punktidega lõpetanud Hendrik Varuli koduklubi Hammarby IF meistriliigasse ei tõuse. Varul paranes just värskelt õlavigastusest ning jätkab Hammarbys ka uuel hooajal. Armi Pärdi ja HIF Karlskrona teed läksid viienda kohaga lõppenud hooaja järel lahku.
Viirusest räsitud Prantsusmaal elatakse lootuses, et viimased seitse vooru suudetakse siiski veel ära pidada. Esiliigas asuvad Jürgen Rooba ja Nice’i Cavigal Handball 19 vooru järel 19 punktiga üheksandal kohal. “Mingeid otsuseid hetkel pole, tuleb oodata ja jälgida viiruse levikut,” teatas jätkuvalt Prantsuse Rivieral elav Rooba.
“Hetkel oleme siin täielikus karantiinis, õues võib käia dokumendi ja tõendiga, mis tõestab, et käik on elulistel põhjustel. Kahjuks ei võta kõik inimesed olukorda tõsiselt, nii siin kui kuuldavasti Eestiski. Arvan, et mida karmimad meetmed vastu võtta, seda kiiremini ja leebemalt saaks sellega ühele poole,” hindas Rooba.
Soomes jäeti medalid jagamata, Maasalu sõlmis SIF-iga uue lepingu
Luksemburgis tegi kohalik käsipalliliit lisaks lootusele veel sel hooajal mängida ka etteulatuvaid otsuseid. Ehk kui kriisileevendus aprilli lõpuks ei saabu, jäetakse tänavuse hooaja kohad välja mängimata. Märtsi esimesel päeval Luksemburgi karikavõitjaks kroonitud Alina Molkova ja CHEV Diekirch teenivad sel juhul pääsme EHF Cupile.
“Lõplikke otsuseid ei tehta enne 20. aprilli. Kord on Luksemburgis karm, keelatakse tänavalegi minna, nii et tuleb kodus istuda,” tunnistas tänavu ülekaalukalt meie välismaal mängivatest palluritest resultatiivseim. Molkoval on kohalikes liiga- ja karikamängudes kokku kirjas 169 väravat.
Viimasena peatati eestlastega seotud sarjadest mängud Venemaal. Dener Jaanimaa koduklubi kasutas pausi üllatavaks nimevahetuseks ning Moskva Spartakist sai Moskva CSKA. Tänavust karikafinalisti ootab Venemaa meistriliiga veerandfinaalis Saratovi SGAU.
Soome Käsipalliliit lõpetas kõik sarjad ning medalid jäeti jagamata. Ott Variku ja Sten Maasalu tööandja Siuntio IF maandus meeste meistriliigas neljandal kohal ning Ardo Puna ja Helsingi IFK astme võrra allpool. Maasalu sõlmis Siuntioga uue lepingu enne viirusepuhangu algust, Varik võttis samal teemal mõtlemisaja ning Puna tulevik on hetkel veel lahtine.
Hollandis jõudis Jesper Bruno Bramanis küll HV KRAS/Volendami duubelmeeskonnaga meistriliiga põhiturniiri kümnendal kohal lõpetada, ent jätkumängudega algust ei tehtud ning ilmselt loetakse hooaeg lõppenuks.
]]>
Eelmine nädal Euroopa käsipalliväljakultel kujunes eestlaste jaoks vägagi edukaks. 19 mängust, kus meie pallurite klubid platsil olid, lõppes lausa 15 mõne Eesti mängija tööandja võiduga. Tuleb arvestada sedagi, et Saksamaal ja Soomes olid eestlaste koduklubid vastamisi. Probleeme polnud skoorimisegagi – kokku visati nädalaga 60 väravat.
Viimasena eestlastega seotud liigadest naasis talvepausilt Prantsusmaa esiliiga, kus Jürgen Rooba püstitas teise ringi avavoorus käimasoleva hooaja isikliku skoorirekordi. Eesti koondise paremäär tabas kaheksa korda ja valiti kohtumise parimaks, kui tema Nice’i Cavigal Handball alistas tabelis teisel kohal oleva JS Cherbourgi 34:24 (17:12).
Jürgen Rooba: meile on jõukohane esikuuikusse tõusta
Reedeses mängus näitas Rooba kadestamisväärt visketäpsust, sest väljakult realiseeris ta kaheksast võimalusest seitse ning karistusvisetel kahest ühe. “Tabamise seisukohast oli mul tõeliselt hea päev, aga pean tunnistama, et kaasa aitas ka tiimi poolt eelnevalt tehtud videoanalüüs vastaste väravavahist,” kommenteeris Rooba handball.ee lehele.
“Prantsusmaa esiliiga tase on küll võrdne, ent siiani pole eriliselt suuri üllatusi olnud. Arvan, et vastane polnud reedel parimas hoos, meie aga näitasime väga head taset,” hindas eestlane, kelle koduklubi tõusis 13 punktiga kaheksandaks. Liidrina jätkab Limoges Hand 87, kel 21 silma. Cherbourgil on üks punkt vähem, esikuuik jääb Nice’ist kolme punkti kaugusele.
“Suures pildis oodatakse meilt liigasse püsimajäämist. Ei usu, et sellega probleeme tuleb. Ise loodan, et meile on jõukohane kevadeks play-offi ehk kuue hulka tõusta. Kerge see pole, ent suutes taset ühtlasena hoida on eesmärk reaalne. Aga võtame mäng mängu haaval,” sõnas Nice’i täpseimana tänavu 67 liigaväravat visanud Rooba.
“Talvepausil saime paar nädalat puhkust, muutusi meeskonnas ei toimunud ja nüüd oleme korralikult treeninud. Enne pallitrenne rõhusime üldfüüsilisele ja selleks on meil siin mäe otsas asuva staadioni näol väga head tingimused loodud,” lisas Prantsuse Rivieral palliv Eesti koondislane.
Veel teinegi eestlane registreeris eelmisel nädalal hooaja suurima väravasaagi, sest Martin Johannson tabas neli korda Rumeenia kõrgliigamängus, kus Bukaresti Steaua oli neljapäeval kodus üle CSM Bacaust 37:30 (24:18). Steaua on liigatabelis 32 punktiga kolmas, liider Bukaresti Dinamol on 40 ja teisel kohal oleval Turda AHC Potaissal samuti 32 silma.
Eestlaste vastasseisus jäi peale Toom, Patrailile nädalaga võit ja viik
Saksamaa Bundesligas viskas Mait Patrail kolm väravat ja andis kaks resultatiivset söötu, kui TSV Hannover-Burgdorf tuli viimase kaheksa minutiga välja 24:30 kaotusseisust ning viigistas võõrsil SC Magdeburgiga 30:30 (16:13). Pühapäeval sai Hannover kodus raske, 25:23 (12:13) võidu tabeli eelviimase Ludwigshafeni Die Eulen üle, Patrail resultatiivsuspunkte kirja ei saanud, kirjutab Eesti Käsipalliliit.
Astme võrra allpool olid vastakuti kaks Viljandi käsipalli kasvandikku. Karl Toom ja TV Emsdetten said tulemusega 32:23 (15:10) jagu Karl Roosnast ja HSG Krefeldist. Toom viskas viis väravat ja andis kaks resultatiivset söötu, Roosna tabas kaks korda. Eestlaste koduklubid on endiselt liigatabeli kahel viimasel astmel, vastavalt 13 ja kahe punktiga.
Rasmus Otsa suurepärase esituse toel naasis Saksamaa tugevuselt neljandas liigas võitude teele SG VTB/Altjührden. Laupäeval alistati kodus HSG Schwanewede/Neuenkirchen 29:26 (15:9). Eesti koondise väravavaht tegi kohtumises 14 tõrjet, peatades sealhulgas kaks karistusviset.
Tugevate mängude nädal oli Andris Celminšil ja Velenje RK Gorenjel. Kolmapäeval tehti Sloveenia meistriliigas 23:23 (10:11) viik tiitlikaitsja RK Celje Pivovarna Laškoga. Nädala lõpetuseks alustati EHF Cupi alagrupiturniiri, kus jäädi ühele suursoosikule ehk SC Magdeburgile võõrsil 25:32 (13:15) alla. Celminš viskas sloveenide parimana viis väravat.
Martin Grištšuk ja Dukla astusid sammu eurosarja veerandfinaali suunas
Eurosarjas teise eestlasena jätkav Martin Grištšuk astus Praha HC Duklaga suure sammu EHF Challenge Cupi veerandfinaali suunas, kui 1/8-finaali avamängus alistati kodus Differdange’i Red Boys 37:24 (18:14). Grištšuk tabas kaks korda, olles mõni päev varem visanud ühe värava Tšehhimaa meistriliiga 35:26 (16:11) võidus Frydek-Misteki SKP Pepino üle.
Teine Tšehhimaal leiba teeniv meie pallur piirdus ühe väravaga. Kristo Voika ja Nove Veseli TJ Sokol kaotasid HK FCC Mesto Lovosicele 28:30 (15:16). Hollandi kõrgliigas tabas Jesper Bruno Bramanis kolm korda ning HV KRAS/Volendam oli 34:26 parem Almere HV Havasist.
Soome meistriliigas sai eestlaste koduklubide vastasseis dramaatilise lõpu. 27:27 viigiseisul teenis Ott Varik lõpusekundeil Siuntio IF-i kasuks Helsingi IFK vastu karistusviske, jättis selle ise realiseerimata, kuid viskas tagasipõrganud palliga võiduvärava. Nii Varik kui Sten Maasalu said kirja viis väravat, platsile naasnud Ardo Puna tabas HIFK-i poolel kaks korda.
Luksemburgi naiste kõrgliigas lõppes põhiturniir ning Alina Molkova sai kirja neli väravat, kui CHEV Diekirch alistas HC Standardi 32:18 (16:9). Järgmises faasis poolitatakse võistkondade punktid ning nii on Diekirch üheksa silmaga vaid kahe punkti kaugusel liidrist ja tiitlikaitsjast HB Käerjengist.
Rootsi esiliigas oli mänguderohke ja eestlastele võidukas nädal. Vigastatud Hendrik Varul küll kaasa ei teinud, kuid Hammarby IF kirjutas tabelisse kaks võitu juurde. Armi Pärt viskas vastavalt neli ja kuus väravat, kui HIF Karlskrona alistas Skånela IF-i 26:24 (14:14) ja RP IF Linköpingu 35:21 (17:11).
]]>
Mängides eelmisel nädalal 2022. aasta Euroopa meistrivõistluste valikmänge, võttis Eesti koondis kaks võitu Luksemburgi üle ning edenes põhivalikturniirile koondtulemusega 69:53. Meie rahvusmeeskonna kapteni Martin Johannsoni hinnangul tõi võidud eestlaste kõrgem kvaliteet.
“Kui väga üldiselt öelda, siis edu tõi kvaliteet, sest mängijate individuaalne tase on meil ikka tunduvalt parem kui Luksemburgil. Aga hoopis teine oskus on neid pallurite tugevusi vormida ja sobitada omavahel, et tulemuseks oleks korralik meeskondlik etteaste ning see meil õnnestus,” kommenteeris üle saja mängu Eesti koondises pidanud Johannson handball.ee lehele.
Eesti alistas avamängus neljapäeval võõrsil Luksemburgi 38:33, koduses Põlvas võideti pühapäeval 31:20. Avakohtumises tegid võimsalt skoori Karl Toom ja Jürgen Rooba, visates vastavalt kümme ja üheksa väravat, kordusmängus jagunesid tabamused võrdsemalt ning Rooba, Henri Sillaste, Mait Patrail ja Dener Jaanimaa said kirja viis väravat.
“Me ei teinud kaugeltki täiuslikke mänge. Konkreetselt esimeses kohtumises olime kaitses veidi uimased. Luksemburg uinutas meid pika rünnakuga ning meil kadus siis kohati kannatus. Hüpati süsteemist välja, et teha vaheltlõige või eksiti muudmoodi ja karistus tuli kiirelt,” lahkas koondise kapten neljapäevast mängu.
“Põlvas seisime rohkem kui üks müür ja kui keegi sattus käeulatusse, pakkusime kohe kõva kontakti, et vastase rünnakut lõhkuda ja sundida nad passiivseks. Neid avamängu lohakusi ja vigu tuleb edaspidi vältida, sest nüüd tulevad kindlasti tugevamad vastased, kes juba nii kergelt kaotusseisust välja ronida ei luba,” lausus Johannson.
Eesti koondis sai üle pika aja kokku parima võimaliku rivistuse ja Rumeenia tippklubis Bukaresti Steaua igapäevast leiba teeniva joonemängija sõnul oli see väga tähtis. “Järgmine kord ei pea enam keegi nii-öelda ABC-st alustama, kõik on süsteemiga tuttavad. Saame jätkata lihvimise ja täiustamisega, mitte õppimise ja teineteisega harjumisega,” arvas ta.
“Pikemat pinki omades toimis paremini ka rotatsioon, sest see peab igal heal meeskonnal nii olema. Kõigil on erinevad individuaalsed tugevused ja hea treener oskab neid kasutada. Teatud skeemides on tugevad ühed, teistes aga teised mehed ning nõnda hoiame ka vastaseid varvastel ja ei tee neile elu lihtsaks,” analüüsis Johannson.
Eesti koondis pole alati kodusaalis edukalt mänginud. Viimastest aastatest on head näited kohtumised Türgi ja just Luksemburgiga, kellest võõrsil saadi jagu, ent kodus tunnistati kaotusi. Johannsoni väitel pole teda isiklikult kodupublik kunagi kammitsenud.
“On meie endi asi tribüünid elama panna, et neist siis hiljem ise toituda. Põlvas saime võimsa hoo üles avapoolaja lõpuspurdiga, tribüün tuli kõrvulukustavalt kaasa ja teisel pooltunnil me enam tagasi ei vaadanud. Sügav kummardus Põlvast ja mujaltki saabunud publikule, kes muutis pühapäeva meie kõigi jaoks meeldejäävaks,” kiitis koondise kapten.
]]>
Käsipall24.ee jätkab inimeste tutvustamist spordi ümbert ning seekord vestlesime naistega, kes näevad pallimänge hoopis teise nurga alt. Rääkisime Eesti käsipalli koondise kapteni Martin Johannsoni abikaasa Liina Johannsoni ja võrkpalli koondise mängija Ardo Kreegi elukaaslase Mari Andressooga.
Mari on Ardoga koos elanud juba 13 aastat ning koos on üles kasvatatud nüüdseks juba 11. aastane poiss Carl, kes muuseas mängib ka juba võrkpalli. Käsipall24.ee soovib perele palju õnne äsja sündinud teise lapse puhul. Liina ja Martin on koos elanud kuus aastat, millest viimane on veedetud abielus. Kui lugejal on huvi lähemalt tutvuda eluga sportlase kõrval, siis Liina peab ka oma blogi elubukarestis.com lehel.
Kuidas te kohtusite?
Mari: Kohtusime ühise sõbra kaudu, kes oli toona Ardo koduklubi manager ja väsimatult mulle võrkpallimängudele kutseid jagas. Mina, läbi ja lõhki korvpallihuvilisena, ei reageerinud esialgu mitte kuidagi, aga järjepidevate mõjutuste tagajärjel sai siiski ühel nädalavahetusel sammud Audentese poole seatud ning edaspidi ühistel koosviibimistel ja üritustel me lähemalt tuttavaks saimegi. See kõik juhtus 2006. aastal ehk 13 aastat tagasi.
Liina: Kohtusime minu onutütre Mari kaudu, kes rääkis, et tal on üks sõber Johh, kes elab välismaal. Ühel ühisel istumisel 2013. aasta kevadel saime tuttavaks. Meie vahel oli kohe teatud tõmme ning sel suvel veetsimegi palju aega koos. Mul on meeles, et jaanipäeval olime suure seltskonnaga minu pere juures ning mu ema hüüdis, et parim puudelõhkuja saab peretütre omale. Juhtuski nii, et Martin selle tiitli sai ning tundub, et mu emal oli õigus. Sügisel kolis Martin Bakausse uude klubisse ja mina otsustasin temaga sinna kaasa minna. Minu jaoks oli see põnev seiklus ja ega meil midagi kaotada ei olnud. Nüüdseks oleme koos olnud kuus aastat, millest viimase oleme veetnud abielus.
Millega sina tegeled?
Liina: Mul on alusharidus pedagoogina ja viimased kaks aastat olen töötanud Eesti pere juures Rumeenias lapsehoidjana. Mul on väga vedanud selle perega. Graafik tehakse mulle hea ning vaba päeva saan alati, kui vaja.
Mari: Olen õppinud haldusjuhtimist, personalitöö suunal. Lõpetasin ülikooli, kirjutasin lõputööd ja valmistusin viimasteks eksamiteks kaugõppes, kui olime juba tegelikult Eestist ära kolinud. Omandatud erialal pole mul veel siiani õnnestunud tööle asuda. Viimased 11 aastat olen olnud ema meie pojale ja kaaslane profivõrkpallurile, kelle toitumisharjumuste ja puhkeaja korraldamise vallas suurt vastutust kannan. Siiani olen leidnud endale väljundi ka õpetamise näol. Samuti tõlgin ilukirjandust inglise keelest eesti keelde.
Kas oled ise harrastanud elukaaslase ala?
Mari: Ei. Olen pigem muusika-, kirjanduse- ja kunstihuviline. Sporti teen enda vormis hoidmiseks, aga kooliajal olid minu huvialad pigem seotud loomingulise poolega.
Liina: Käsipalli mina harrastanud ei ole. Reaalselt olen väga spordikauge inimene. Nagu öeldakse, vastandid tõmbuvad. Esimest korda käisin käsipalli vaatamas, kui Martiniga tuttavaks sain. Vaene sõbranna pidi terve mängu seletama, mis platsil toimub.
Kui selge on praeguseks hetkeks mehe ala?
Liina: Nüüdseks on käsipall loomulikult selge, enam ei üllata mind miski. Vahel ei saa aru treeneri või kohtunike otsustest, ega mina seda strateegiat täpselt ei tea. Eks kui midagi segaseks jääb, räägime Martiniga peale mängu läbi.
Mari: Tänaseks olen nii pikalt seda ala platsi kõrvalt jälginud ja lisaks mehele mängib nüüd juba kuuendat aastat võrkpalli ka meie poeg, kelle trennides ja võistlustel ma pidevalt kohal olen. Laupäevad on Pariisis 101% võrkpallipäevad. Hommikul kella 10 paiku sõidan poeg Carliga tema võistluspaika, kus veedame tavaliselt kolm-neli tundi, siis sõidame koju, hea planeerimise korral jõuan Ardole mängueelse snäki valmistada, aga kui Carli mängud pikemaks venivad, siis juhtub ka, et sõidame otse Ardo saali, et tema kodumängule kaasa elada. Ala on meie elu keskpunkt ja kõik muu keerleb selle ümber. Seega võin öelda, et tunnen end võrkpalli vaadates ja selle alases vestluses täitsa koduselt.
Milliseid positiivseid asju on sulle andnud sportlase naise elu?
Mari: Ardo kõrval olen avastanud elu Eestist eemal, laiendanud oma silmaringi mujal Euroopas elades. Tutvunud toredate inimestega kõikjalt maailmas. Tänaseks on meil sõpru Brasiilias, USAs, Makedoonias, kõikjal Euroopas – seda riikide nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Olen õppinud kiiresti kohanema, teisi kultuuriruume ja nende riikide tavasid austama, Eestit veel rohkem hindama, sõprade ja sugulastega veedetud aega rohkem väärtustama. Samuti olen saanud täielikult pühenduda oma lapse kasvatamisele. Meie perekond on väga lähedane.
Liina: Kunagi ma unistasin sellest, et saaks teises riigis elada. Nüüd on see mu elu, kohtun pidevalt uute inimestega. Iga värske hooaja algus on nagu esimene koolipäev. Saan suhelda paljude huvitavate persoonidega. Näen sellist elu, mida paljud ei näe, olukorrad on pidevalt huvitavad. Mul on nendest aastatest palju lugusid, mida kunagi oma lastele rääkida. Tavaliselt vaatame Martini mängu koos naistega, minu parim sõbranna on näiteks prantslanna, kes on füüsilise ettevalmistuse treeneri elukaaslane.
Mida oled pidanud elus ohverdama?
Liina: Kui elaksin Eestis, oleksin veel ülikoolis õppinud, töötaksin teisel positsioonil, kuid Martini karjäär ei kesta igavesti ning saan neid kõiki asju ka hiljem teha. Loomulikult ei näe me lähedasi ja sugulasi niipalju kui tahaks, aeg läheb kiiresti, sugulased ja lapsed kasvavad. Kuid elame neile kaasa piltide ja videote abil. Lõppude lõpuks oli see meie ühine otsus, et välismaal elada ning selle positiivsed pooled kaaluvad igaljuhul negatiivsed pooled üles.
Mari: Ardoga koos välismaal olemine ja juba 12. hooaega Eestist eemal olemine, on olnud meie ühine otsus. Kindlasti ei sõnastaks ma mõne asja elus edasi lükkamist ohverduseks. Pigem olen tuleviku suhtes ootusärev ning valmis veel palju aastaid erinevaid tööalaseid väljakutseid vastu võtma. Piisavalt noore inimesena oskan neid kindlasti nautida ja end proovile panna.
Kuidas mõjutab teie elu sportlase karjääriga seotud ebakindlus, kuhu tavaliselt kuuluvad kolimised ja uue lepingu otsimine?
Mari: Meil algab sel sügisel 12. välishooaeg. Oleme elanud kahes erinevas riigis (Poola ja Prantsusmaa) ja viies erinevas linnas (Rennes, Rzeszow, Radom, Varssav, Pariis). Olen Ardole ääretult tänulik, et ta on meie perega nii palju arvestanud ja juba viimased 7 hooaega Pariisi särgis mänginud. Selline stabiilsus on profispordis haruldane. Meie poeg on elanud Pariisis kauem kui Eestis ja peame kõik seda linna omamoodi teiseks kodus. Meie sealne korter on kõik aastad olnud sama. Meil on omad tuttavad naabrid ja ümbruskond. Carlil on oma võrkpallimeeskond, trennid ja võistlused. Minul oma tutvusringkond ja hobid. Eks minevikus on olnud lepingutega erinevaid kokkuleppeid, komplikatsioone ja samas ka vedamisi. Ardo on kõigist neist kogemustest oma õppetunnid võtnud ning oskab täna kõige selle ja ka meie perekonna heaoluga paremini arvestada.
Liina: Ma olen õnnelik, et me pole pidanud palju kolima. Oleme elanud samas riigis ning me tunneme end siin koduselt. Algus oli loomulikult võõras ning mõtlesin, et ei harju siin kunagi, kuid siis tekivad omad asjad ja rutiinid ning kõik muutub kiiresti enda omaks. Õnneks pole Martinil uue lepinguga kunagi suurt stressi olnud, ta on mul töökas mees ja jätkamise pakkumine on alati aegsasti tulnud.
Sportlase elu juurde kuuluvad teatavasti paljud välissõidud ja trennid, kuidas leiate siis aega koos olla?
Liina: Selle suve lõpul mõtlesin, et viimati olime kahekesi kuskil juuli lõpul. Meie suhe ei ole traditsiooniline, kuid selle võrra enam oskame hinnata aega, kus saame koos olla. Ei teagi, mis saab, kui läheme Eestisse tagasi ja mees on koguaeg kodus, me pole ju harjunud niipalju koos olema (naerab – toim.). Eks siin hooaja sees on raskem, Martin mängib kahte kohalikku liigat, eelmisel aastal lisandus veel SEHA sari, selle peale veel koondis. Vahepeal on mehel niipalju reisimist, et mul endal läheb ka sassi, kus ta parasjagu on. On aegu, kus mina olen hommikul tööl, kui tema on kodus ning kui tema trennist tuleb, mina juba magan. Eks aastatega tekivad siiski mingisugused graafikud, need tuleb lihtsalt klappima saada.
Mari: Sportlase kaaslaseks olemine on õpetanud mulle kannatlikkust ja andnud oskuse oma korda meie aega oodata. Trennide graafik on tegelikult klubihooajal igati pereelu soosiv. Mees käib ära paar tundi hommikul ja samamoodi õhtul, aga päevasel ajal saab olla kodus. Mängude, sõitude ja koondiselaagritega on jälle sootuks teine lugu. Välismängude ajal ei ole Ardot terve nädalavahetuse. Prantsusmaa on suur riik ja reisimine võtab palju aega. Professionaalse sportlase perel ei ole nädalavahetusi, puhkusegraafikuid, võimalust käia oma lapse 1. septembri aktusel või jõulupeo esinemist vaatamas. Vaba aega on väga-väga vähe.
Koondiselaagrite ajal on eraldi elamist ja seda ootamist veel rohkem kui klubihooajal. Kui vahel tuleb üksindus või suur igatsus peale, siis peab meenutama kõige emotsionaalsemaid võite, medaleid ja rõõmust silma tulnud pisaraid. Siis hingad jälle kolm korda sügavalt sisse-välja ja üritad mitte nuriseda, et ikka oma kaasale mõistvaks toeks olla.
Tema jaoks on see karjäär igapäevaselt väga suurt pingutust nõudev eneseteostus, samuti meie perekonna sissetulekuallikas, mida ei saa kuidagi alahinnata. Eks ta sooviks ju samamoodi neid vabu päevi, aega perekondlike sündmuste tähistamiseks. See on hind, mille maksmisest ainult erinevate alade sportlastel endal täit aimu on. Tuleb loota ja pöialt hoida, et sel hetkel, kui käesolev peatükk elus läbi saab, siis on tal veel tervist ja jaksu tegeleda ka muude endale meelepäraste asjadega.
Kuidas elukaaslase tulemused sind mõjutavad?
Mari: Kui ütleksin, et ei mõjuta kuidagi, siis ma loomulikult valetaksin. Elan Ardo õnnestumistele ja ebaedule väga kaasa. Enne tähtsaid mänge on tema alati marurahulik. Mina kipun muretsema ja üle mõtlema. Õnneks on nii pidi. Kui tema kätt väristaks, siis oleks ju palju hullem.
Tean juba, et igal aasta jooksul on 2 pingelisemat perioodi. Üks on koondise lõpu ja klubihooaja alguse vaheline aeg, sest peale Eesti esindamist on keha ja vaim väsinud, aga alati tuleb otse klubi juurde trennidesse sõita. Ümberlülitumine on keeruline ja tegelikult oleks nädal või kaks puhkust nii hädavajalikud.
Teine on playoffidele eelnev aeg, kuskil jaanuaris-veebruaris. Tundub, et siis on raske motivatsiooni leida, rutiin tapab ja koduigatsus kipub peale. Oleme pikki aastaid Eestist ära ja kui jõuludel õnnestub korrakski koju tulla, siis näen, et see paneb alati Ardol korraks silma särama ja annab uut energiat.
Need on 2 perioodi, mis meie kodust elu natuke mõjutavad. Siis üritan taktikalisemalt käituda (naerab – toim.) Kodus võrkpalliteemat vältida, üritada välja pakkuda mingeid tegevusi, mis mõtte mujale viiksid. Ühel sõbrapäeval, mis teatavasti on veebruari keskpaigas ja kuulub seega ühe keerulise ajaperioodi sisse, kinkisin Ardole ringrajasõidu Lamborghini Gallardoga. Sellest piisas, et võluda tema näole maailma suurim naeratus.
Kindlasti pole nii, et nendel keerulisematel aegadel või peale valusamat kaotust, oleks meil kodus üks kahemeetrine närvipundar, kelle pärast me hiirvaikselt mööda seinaääri hiilime. Ardo on oma loomult väga rahulik ja pigem kinnine kui avatud. Näen, kuidas ta oma peas ja südames analüüsib, mis täpsemalt juhtus, aga nuriseb haruharva.
Liina: Ikka mõjutavad, võidu puhul on kerge, siis on eesmärk täidetud. Kaotustega on nii, et kui ise on kehvasti esinetud, siis ei ole kedagi süüdistada. Mis sa siis ikka ütled, kui oled ükspäev kehva olnud, tuleb lihtsalt edasi minna. Alati tuleb uus kohtumine. Raskem on siis, kui on kaheldav või napp kaotus, siis on eriti kahju ning üritan olla lohutaja rollis. Üritame selle läbi seedida, räägime enne magamaminekut ära, et ei jääks sellesse kinni.
Kõige valusam oli ehk 2018. aasta finaalturniir, kus tuli välja Rumeenia riigi eripära, kohtunikud tegid väga kaheldavaid otsuseid ning Martinilt võeti väga ebaausalt ära isegi võimalus võita. Ma olin isegi vihasem, kui mu abikaasa, lausa pisarad olid silmis. Lõpuks oli nii, et Martin lohutas hoopis mind. Teine juhtum oli eelmise hooaja karikafinaal, kus Steaua oli soosik, kuid jäi taaskord teiseks. Martin on nii tihti tulnud hõbedale, et mu süda murdus selle järel. Aga ega ta enne ei jäta, kui kuskil peab ka võit tulema.
Palju võetakse tulemusi koju kaasa?
Liina: Eks ta ikka võtab neid koju kaasa, kuid ajapikku on ta selle kohapealt kõvasti arenenud. Varem elas ta negatiivset pikemalt läbi, nüüd taastume sellest paremini ja kiiremalt. Ta mõttemaailm on muutunud, nüüd Martin pigem õpib vigadest ja saab aru, et peab edasi minema, sest uus mäng on kohe tulemas. Tuleb lihtsalt järgmisele võidule vastu minna.
Mari: Ardo puhul on tavapärane, et enne mänge magab ta rahulikult ja ette väga ei muretse. Kui tuleb võit, siis on lihtne – oleme rõõmsad, kutsume meeskonnakaaslased külla, naudime head emotsiooni. Kaotuse korral on erinevaid variante. Kindlasti pole ta see mees, kes meeskonnakaaslaste esitust kritiseeriks, vaid pigem analüüsib enda mängu. Kui enne kohtumist magab Ardo rahulikult, siis peale kaotust on uinumine tihti raskendatud. Hommikuks peab halb emotsioon unustatud olema. Minevikku kinni ei paista ta jäävat ja pigem keskendub sellele, mis ees ootab.
Millised on teie tulevikuplaanid?
Mari: Seda teemat pole me vist isegi pidanud läbi arutama. Sõnadetagi selge, et kodu on ikka Eestis. Oleme juba kaua Eestist eemal olnud. Prantsusmaa ja eriti Pariis, on selle aja ning erinevate traagiliste sündmuste tõttu, nii palju muutunud, et südames on hea mõelda, kuidas Eestis ootab meid ees kõik
]]>
Lisaks eelnevalt kirjutatud eestlastele, kes nädalavahetusel Euroopas mängisid, alustasid ametlike mängudega ka meie koondislased Jürgen Rooba, Martin Johannson ja Andris Celminš.
Jürgen Rooba debüüt toimus Prantsusmaal, kus liigakarika avaringis jäi mehe uus koduklubi Nice’i Cavigal Handball 26:30 (13:14) alla Grand Nancy Metropole HB’le. Eesti koondise paremäär viskas neli väravat, kuid tiimikaaslaste kombel oli hädas Nancy veteranist puurivahi Obrad Ivežici ülemängimisega. Viimane tõrjus 38-protsendiliselt, peatades 15 palli, kirjutab handball.ee.
Dramaatiliselt kulges Martin Johannsoni ja Bukaresti Steaua kohtumine Rumeenia meistriliigas Calarasi AHC Dunarea vastu, mis lõppes 28:28 (14:13) viigiga. Eesti koondise kapten eemaldati juba 15. minutil sinise kaardiga, ehkki pisut ebaõiglaselt, kirjutatakse Eesti Käsipalliliidu pressiteates.
Sloveenia kõrgliiga algas üllatustulemusega, sest mullune hõbe ja Andris Celminši koduklubi Velenje RK Gorenje kaotas võõrsil 25:27 (13:14) Loka RD Urbanscape’ile. Viimane lõpetas eelmise hooaja kuuenda kohaga ja Gorenjest 21 silma tagapool. Celminši nimele laupäeval väravaid ei märgitud.
Jesper Bruno Bramanis naasis pärast vigastuspausi põgusalt väljakule, kui HV KRAS/Volendami duubelmeeskond sai Hollandi meistriliigas suureskoorilises mängus 40:34 võidu Ossi Olympia’89/DOS’80 üle.
]]>Lisaks juba varem alustanud Saksamaa sarjadele pandi eelmisel nädalal pall mängu veel mitmes riigis, kus eestlased tegutsemas. Martin Johannson alustas Rumeenias võidukalt, Rasmus Ots tegi esimese ametliku mängu uues Saksamaa koduklubis ning Andris Celminš jäi Sloveenia superkarikamängus kaotajaks pooleks.
Rumeenias algasid mängud meistriliigas. Johannson ja Bukaresti Steaua startisid revanšimaigulise võiduga, kui avavoorus alistati Timisoara SCM Politehnica 26:24 (12:9). Eesti koondise kapten teenis juba mängu algul kaks kaheminutilist eemaldamist ja väravaid ei visanud. Just Politehnica alistas kevadel Steaua Rumeenia karikafinaalis.
Johannson: keskendume kodustele sarjadele medalieesmärgiga
“Avamäng ja -võit tulid väga raskelt, aga seda rohkem rõõmu see meile valmistas! Enamjaolt kontrollisime kohtumist täitsa hästi, kuid palju trahviminuteid tegid olukorra lõpu eel veidi ebakindlaks. Pidasime siiski vastu ja siit on hea edasi minna ehk uuel nädalal Calarasi Dunarea vastu uut võitu minna püüdma,” kirjeldas Johannson.
Mullu kõrgliigas pettumustvalmistavalt kuuendaks jäänud Steaua reageeris tõsiselt. “Meil on uus treener ja kaheksa uut pallurit ehk päris kardinaalsed uuendused. Süsteem, mida peatreener Sandu Iacob viljeleb on samuti vägagi erinev ning vajab veel harjumist ja harjutamist,” tunnistas üheksandat hooaega Rumeenias alustanud joonemängija.
“Lühikese puhkuse järel läks suvi tegelikult päris edukalt. Tegime kõvasti tööd uue mänguskeemiga ja otsisime õigeid koosseise erinevateks olukordadeks. Treeningmängudes polnud tulemustel tähtsust, kuid needki olid päris head. Venemaal saime näiteks väga arendava turniiri,” lahkas Johannson ettevalmistust.
Mullu lisaks kodustele võistlustele eurosarjas ja SEHA-liigas kaasa löönud Steaua võttis sel hooajal tempo maha. “Keskendume sada protsenti kodustele sarjadele. Nii saame pärast hullumeelset hooaega normaalselt trenni teha ja igaks mänguks põhjalikult valmistuda. Eesmärgiks on kindlasti lõpetada medalikolmikus,” sõnas 2018. aasta Eesti parim käsipallur.
Patrail jättis võidumängu vahele, 2. Bundesligas eestlased kaotasid
Saksamaa Bundesligas mängiti teine voor ja Mait Patraili koduklubi TSV Hannover-Burgdorf oli jälle võidukas, alistades võõrsil 2016. ja 2017. aasta EHF-i karikavõitja Göppingeni Frisch Auf!-i 27:24 (15:13). Eestlasest vasaksisemine laupäeval ei osalenud, tehes kesknädalal haiget seljale, kuid Patraili kinnitusel pole tegu tõsise traumaga.
Astme võrra allpool järgmisel nädalal omavahel kohtuvatele eestlaste klubidele algas sügiskuu pühapäeval kaotustega. Karl Toom ja TV Emsdetten alistus kodus mullu Dener Jaanimaa koduklubiks olnud TuS N-Lübbeckele 19:26 (7:12). Toom jäi väravata ning Emsdetten jätkab kahe vooru järel punktita.
Valusalt, aga võideldes sai teise kaotuse tabelisse 2. Bundesliga uustulnuk HSG Krefeld. Avapoolaja kodusaalis 8:14 DJK Rimpar Wölfe vastu kaotanud Karl Roosna tööandja hoidis teise pooltunni algul vastaseid üle üheksa minuti kuival ning eestlase abiga kruviti vahe kinni. Kaks ja pool minutit enne lõpuvilet läks Krefeld 19:18 juhtima, aga kaotas 19:20. Roosna arvele jäi kaks tabamust.
Saksamaal pidas hooaja esimese ametliku mängu ka Eesti koondise esiväravavaht Rasmus Ots, kes sellest suvest kaitseb liigasüsteemis tugevuselt neljandal tasemel oleva SG VTB/Altjührdeni värve. Saksamaa amatöörkarikasarja avaringis alistati võõrsil HSG Hude/Falkenburg 33:21 (12:10). Ots seisis väravasuul avapoolaja ja tegi kaheksa tõrjet.
Laupäevasest Dener Jaanimaa ja Zaporožje HC Motori superkarikavõidust Ukrainas oleme juba teatanud, reedel oli sama võimalus Andris Celminšil Sloveenias. Eesti koondise paremsisemise koduklubi Velenje RK Gorenje andis superkarikamängus kõva lahingu Euroopa Meistrite liiga tiimile RK Celje Pivovarna Laško, kuid kaotas 23:25 (10:13), Celminš jäi nullile.
]]>
Martin Johannson osales oma võistkonnaga möödunud nädalavahetusel Tšehhovis kõrgetasemelisel turniiril, kus lisaks Bukaresti Steauale olid kohal Tšehhovi Medvedi, Bresti HC Meshkov ja Skopje RK Metalurg.
Turniiri kahel esimesel päeval vannuti alla Brestile (26:34) ja Medvedile (23:28). Kolmandas mängus suudeti võita Metalurgi (28:27) ja saavutada pronks. Kusjuures selles kohtumises oli Steaua veel viis minutit enne lõppu taga 23:26, kuid nende treener vahetas kaitseformatsiooni ja lõpuks kallutati tulemus enda kasuks.
“See turniir aitas meil panna asjad perspektiivi algava hooaja suhtes. Meil oli kolm kohtumist, kus proovisime kolme erinevat kaitsesüsteemi,” kommenteeris Steaua peatreener Sandu Iacob tiimi veebilehel. “Kõik mängijad olid integraalne osa meie plaanist ja mängisid ametliku kohtumise intensiivsusega, et olla valmis saavutama parimaid tulemusi algavatel Rumeenia meistrivõistlustel.”
“Turniir oli korralik, saime suurepärased mängud tugevate vastastega. Meil on sellest hooajast uus peatreener, kelle taktika on varasemaga võrreldes nagu öö ja päev. Viljeleme agressiivset 5-1 kaitset, mida palju mehed mängivad esmakordselt. Seda kõike silmas pidades, pean ütlema, et siiani on suvised sõprusmängud läinud üllatavalt hästi,” ütles Eesti koondise kapten Johannson Käsipall24.ee lehele. “Personaalselt olen samuti õppinud palju. Resultatiivsus on jäänud kasinaks aga mänguaega tuleb palju. Põhiroll on mul kaitses, kuid loodan, et edaspidi leian ka värava tihedamini üles kui seni.”
Johannson alustab Rumeenia meistrivõistlusi 28. augustil, kui kodus kohtutakse Timisoara SCM Politechnica võistkonnaga.
]]>
Isegi üksteist kuud rasket tööd tegev sportlane peab vahepeal aja maha võtma. Nüüd kus uus hooaeg on ukse ees, vaatab käsipall24.ee portaal tagasi, kuidas ala superstaarid meilt ja mujalt oma suvepuhkust veetsid.
Uwe Gensheimer, äsja Prantsusmaalt tagasi oma kodumaale kolinud sakslane, veetis oma puhkuse Korsika randasid nautides.
Dener Jaanimaa käis juba varakult tutvumas oma uue koduklubi riigi kultuuriga.
View this post on Instagram
MIkkel Hansen demonstreerib, et väike vein ei tee ka sportlasele puhkuse ajal midagi hullu.
View this post on Instagram
PSG väravavaht Thierry Omeyer naudib aktiivsemat puhkust ja harrastab ka eestlaste seas järjest populaarsemaks saavat SUP-i ehk aerulauaga sõitmist.
Norra koondise superstaar Nora Mörk veedab aega oma kallima seltsis.
??
Eesti koondise kapten Martin Johansson nautis puhkuse ajal sõprade seltsi.
View this post on Instagram
Palju arvates läbi aegade parimaks näiskäsipalluriks peetav Christina Neagu laadis D-vitamiini enne uue hooaja algust.
Äsja Meistrite liiga võitnud ja Läti koondise ajaloos esimest korda Euroopa meistrivõistlustele vedanud Dainis Kristopans naudib puhkust kodumaal.
Eesti koondise väravas esmaklassilisi sooritusi näidanud Rasmus Ots tundis mõnu vabast ajast Eestimaal pere seltsis.
]]>
Eesti esimese käsipallipodcasti “KaheKordne” kolmandas saates olid külas Eesti koondise mängijad Martin Johannson ja Jürgen Rooba, kellega tuli juttu nii ebausust, trahvidest, kui ka meeste rollidest koondises.
Juttu alustasime koondise nädalast Rootsis ja saime muuhulgas teada, mille järgi sportlased omale toakaaslaseid valivad, keda võiks näha rahvusmeeskonnas tulevikus liidrirollis, kes on koondise naljamees, kes jääb pidevalt hiljaks, kes koguaeg telefonis istub ja mille eest koondislased trahvi peavad maksma. Lisaks saime teada, miks tuleb koondisel tsükli lõpus lauluvõistlus.
Lisaks tuli juttu välismaal mängimisest ja saime teada, miks võtab üks profisportlane käsipallist pooleaastase pausi ja otsustab lihtsalt reisima minna või miks paneb käsipallur alati ühe konkreetse jala soki enne jalga.
Vastatud saavad ka kuulajate poolt tulnud küsimused ning podcastile on lisatud kommentaar Eesti koondise peatreenerilt Thomas Sivertssonilt.
Jälgige meid Instagramis: kahekordne_podcast
Kuulmiseni!
]]>