19. hooaega meistriliigas alustav Kristjan Muuga: jätkan niikaua, kuni jalgu ei jää!

-Kristjan Muuga | Foto: Siim Semiskar

Juulikuu esimesel päeval kogunes Põlva Serviti, et alustada ettevalmistust hooajaks 2019/20. Kuigi lõppenud finaalseeria venis maikuu lõpuni, alustati järjekordset ettevalmistust siiski juba varakult. Sätitakse nii augusti lõpus toimuvaks Põlva Cupiks kui vahetult pärast seda algavaks eurosarjaks ning sellele järgnevateks mängudeks.

Põlva koosseisus alustas ka oma 19. hooaega meistriliigas üheteistkordne Eesti meister Kristjan Muuga. 34-aastane mängumees on kogu oma karjääri veetnud Servitis. Esimese tiitli koduklubi särgis võitis toona 17-aastane paremäär 2002. aasta kevadel!

Nii pikkade aastate ja paljude tiitlite järel oled alustamas uut ettevalmistust, mis sind veel motiveerib?

Mulle meeldib end liigutada. Kui see ei oleks käsipall, siis ma tegeleks mingi teise alaga. Osad inimesed peavad trennis käimise eest peale maksma. Mina saan seda aga teha heas seltskonnas tasuta. Loomulikult tuleb hetki, kus on kopp ees spordist, tavaliselt kuskil hooaja keskel. Kuid need lähevad üle.

Kui pikalt veel jaksad?

Mõne aastakese vast ikka veel. Niikaua, kuni kellelegi jalgu ei jää. Vahepeal on imelik vaadata enda kõrval jooksmas mängumehi, kes on sündinud samal aastal, kui tegin oma meistriliiga debüüdi. Usun siiski, et mul on nii võistkonnale, kui noortele veel palju anda ja see annab lisamotivatsiooni.

Mille juures sa tunned, et saad enim aidata karjääri alustavaid käsipallureid?

Kogemus on kindlasti kõige tähtsam. Tihti noormängijad on küll füüsiliselt valmis, kuid platsil jääb tarkusest puudu. See tuleb eaga. Vahest isegi mõtlen, et mullegi tuli õigete otsuste tegemine natuke liiga hilja. Nüüd üritame vältida samu vigu uue generatsiooniga.

Kuidas küpsemas eas sportlase juunikuu välja näeb?

Viimased suved on kulunud enda ravimisele. Pika hooaja järel olen võtnud täieliku puhkuse. Aastaid tagasi oli veel pigem aktiivne vaba aeg, kuid nüüd tunnen, et keha vajab täielikku taastumist. Natuke on hakanud ka selg tunda andma, mistõttu oli niisama olemine veel tähtsam.

Kas sulle on ka tulnud pakkumisi välismaalt kunagi?

Kunagi ammu on olnud Soomest huvi. Üks hooaeg oli ka parem variant, aga kahjuks olin just siis vigastatud ja midagi rohkemat sellest ei saanud. Üldiselt pole väga puudust tundnud. Tunnen end Põlvas hästi. Mul on siin pere ja peab arvestama ka nendega. Vahel taban end mõttelt, et oleks võinud proovida, aga see möödub kiiresti.

– Henri Sillaste ja Kristjan Muuga | Foto: Helin Potter

Käsipallivõistkonna treeneritepingil näeme Eestis vahetusi üldiselt vähe. Sel aastal on teil uus üldfüüsilise treener Peep Päll. Kuidas on see vangerdus sulle tundunud?

Pean ausalt ütlema, et väga mõnus. Aastatega võivad asjad natukene rutiini minna, kui kõik näod on koguaeg samad. Enne oli pigem nii, et teadsin pidevalt ette, mis on tulemas, oskasin valmistuda. Nüüd pean end sundima rohkem pingutama, kui uued asjad ette visatakse.

Kas sinule, kui kogenumale sportlasele, on ka hooaja sees vähe erinevad reeglid?

Natukene ikka. Mitu aastat olen üritanud võtta hooaja seest valikuliselt natukene kergemini, et püsida kevade tähtsamateks mängudeks terve. Vahel meistriliiga tagumiste võistkondade vastu saan lubada endale mõne vaba päeva. Olen juba vana mees, pean oskama hooaega mõistusega planeerida.

Millised on Põlva eesmärgid tuleval hooajal?

Me ei ole veel sellest pikemalt rääkinud, aga mis ta siin ikka olla saab. Kõiki liigasid, mida mängime, läheme võitma. Allapoole sellest latti lasta ei saa, milleks me muidu seda ikka teeme.

Viimastes koondisemängudes sind platsil ei olnud, kas sind näeb veel Eesti dressis?

Treeneritega arutasime ja otsustasin, et puhkan selga. Nooremad mängijad hakkavad vaikselt peale tulema. Kui keegi oleks ära langenud, läinuksin tõenäoliselt appi. Aga pigem hakkan koondisekarjäärile kriipsu alla tõmbama. Eks midagi kindlalt ei saa öelda, kuid kõik peavad kord lõpetama.

Lõpetuseks, milline näeb välja Kristjan Muuga tulevik? Kas näed end käsipalli juures muus rollis?

Eks mängin veel viis aastat ja siis vaatame (puhkeb naerma – toim.). Aga tegelikult jään hetkel kahe vahele. Esineb aegu, kus tahaksin mõelda ka treenerikarjäärile ja hetki, kus tahaksin olla käsipallist eemal.

balteco.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar