Aasta lõpp on ikka kokkuvõtete aeg ja nii jätkab ka Käsipall24 intervjuude seeriaga, kus võtame kokku eelnenu ja vaatame loomulikult ka ette tulevale.
Meie teiseks vestluskaaslaseks on äsja Eesti aasta parimaks käsipalluriks valitud Dener Jaanimaa. Mehel on olnud suur muutuste aasta. Eelmised kaheksa hooaega veetis ta Saksamaal, kuid suvel siirdus enda jaoks täitsa uude keskkonda, kui sõlmis lepingu Meistrite liigas mängiva Zaporižžja Motoriga. Nüüd räägib sportlane pikemalt keskkonna vahetusest, taasliitumisest maailma tugevaima liigaga ja loomulikult koondise tegemistest.
2019. aasta oli sinu jaoks täis suuri muudatusi, kuidas ise sellele tagasi vaatad?
Ütleme nii, et on tõesti on olnud väga erinev aasta. Kaheksa aastat veetsin ühes keskkonnas ning nüüd kolisin põhimõtteliselt Euroopast välja. Ida-Ukrainas on kõik väga erinev, kohanemisaeg on väga pikk. Kuid pean ausalt tunnistama, et olen muutusega väga rahul. Käsipalli tase on siin kõva ja Meistrite liiga kohtumised annavad võimaluse tippkäsipallis pidevalt pildil püsida.
Ukraina liigas sind pole palju platsile lastud, kuidas oled üldiselt rahul oma mänguajaga?
See on tõsi, et alles natuke enne jõulupausi jooksin esimest korda platsile Ukraina liigas. Seal on neil nimelt reegel, et korraga võib võistkonnas olla kirjas vaid kolm välismängijat. Motor on juba niikaua domineerinud kodust sarja, et liit üritab sellist üleolekut kuidagi piirata. Kuna meil on leegionäre palju, siis treener kasutas siiani vaid teatud neist koduses liigas.
Mänguaja kohapealt on selline kahetine tunne. Kohati on positiivne, et kohtumisi ei ole liiga palju ning alati, kui saan platsile joosta, siis on selline värske tunne sees. Samas on teatud hetki, kus tunnen, et võrdseid mänge ei ole liiga palju. Kui Meistrite liiga alagrupis on meil tõeliselt kõvad vastased, siis SEHA-liigas on ehk üks-kaks tiimi, kellega peab sada protsenti pingutama. Ehk enim tunnen puudust just tugevatest matšidest. Saksamaal oli ju iga kohtumine kullahinnaga.
Suvel Motoriga liitudes mainisid, et Meistrite liiga oli üks suuremaid põhjuseid nendega liitumiseks. Milline on olnud maailma tippliigaga taasühinemise kogemus?
See on ikka tipptase. Iga mängija, kelle vastu astud, on oma ala ekspert. Meie grupis on kõik väga kvaliteetsed võistkonnad. Kiirus, füüsilisus, taktika ja otsuste tegemine on ikka Meistrite liigas täiesti omal tasemel. Tuleb ausalt tunnistada, et algus oli minu jaoks isegi šokeeriv. Oli hetki, kus mõtlesin, et kas saan sel tasemel hakkama. Kuid aasta lõpus olin taas oma esitustega rahul.
Meistrite liiga alagrupis on teie vastased sellised Euroopa tipud nagu Kiel, Vezprem ja Vardar. Selge on see, et sellistele mängudele te favoriitidena vastu ei astu. Kuidas sellisteks kohtumisteks valmistuda?
See on tõsi, et põhimõtteliselt igas kohtumises tuleb meile vastu mõni eelmiste aastate võitjatest. Meie jaoks oli selge eesmärk, et kodus peaksime proovima kõiki üllatada, paar nõrgemat vastast ehk suudaksime ka võõrsil alistada. Võistkonna ülesanne sellistest matšides on just alati lõpuni võidelda ja sisu näidata. Me peame suutma kokku hoida ja ühe asja eest väljas olema. Selge on see, et vastaste indviduaalne kvaliteet on teine, meie relv peaks siis olema just ühtsus.
Teil vahetus ka äsja peatreener, räägi natuke selle tagamaadest. Käsipall24.ee andmete kohaselt tuleb teie treeneriks uuest aastast hetkel Riihimäe Cocksi eesotsas seisev Gintaras Savukynas, kas saad neid kuulujutte kinnitada?
Alustame treenerivahetusest. Mina sain meie eelmise juhendajaga väga hästi. Kui ma nüüd mõtlen, siis mul on ehk vaid üks treener olnud mu karjääri jooksul, kellega me pole klappinud. Mul oli suur austus tema vastu. Kuid eks see on päeva lõpuks nii, et kui võistkond kaotab, siis treeneri pea on see esimene, mis pakule läheb. Meie põhirõhk on siiski Meistrite liigal ning seal tulemused peale vaadates liiga head pole olnud. (Motor asub hetkel oma grupis eelviimasel kohal – toim.) Samas on ka vastased väga kõvad, kuid kui paberil tulemust pole, siis keegi peab minema.
Oleme ka siin ise igasuguseid kuulujutte ja spekulatsioone kuulnud, kuid hetkel mina ühtegi teooriat uue peatreeneri kohta kinnitada ega ümber lükata ei saa. Sellele küsimusele peaks vastama keegi teine.
Sind valiti ka äsja Eesti parimaks käsipalluriks. Mida see tiitel sinu jaoks tähendab?
Vanemad ja sõbrad on uhked, sellest mulle piisab. Mis ma ikka muud oskan öelda, loomulikult on tore sellist au saada. Minu jaoks on siiski Eesti parim Mait Patrail, tema on täiuslik käsipallur. Ta oli lihtsalt aasta esimese poole vigastatud ning seetõttu langes see valik tõenäoliselt seekord minu kasuks.
Me ei saa ka aastale tagasi vaadata koondist puudutamata. Mis Türgis juhtus? (Eesti koondis mängis Türgi ja Belgiaga MM-i kvalifikatsiooni esimese ringi mänge- toim.)
Türgi vastu läksime hea tuhhiga peale. Mäng oli lahtine ning lõpuni võidetav. Kuid kahjuks nagu viimastel aastatel koondisele tavaks on saanud, kaotasime siiski selle kohtumise. Rünnaku pool oli korras, kaitse aga ei pidanud üldse. Oma esitusega jäin esimeses kohtumises rahule. Belgiaga matšiks järgmisel päeval, aga oli minu energia otsas. Türklaste vastu platsil oldud 55 minutit oli mind väsitanud.
Teatud kriitikat on olnud ka Eesti koondise treeneri osas.
Asi ei ole treeneris. Meil oleks endal aeg võitma hakata. Thomas (Sivertsson, Eesti koondise peatreener – toim.) valmistab meid väga hästi kohtumisteks ette. Tema teeb oma töö ära. Päeva lõpuks tema ise sinna platsile ei jookse. Me lihtsalt kuidagi ei suuda neid ideid realiseerida. Minul ei ole Sivertssoni kohta ühtegi halba sõna öelda.
Nüüd on ees ootamas kohtumised Luksemburgiga.
Need kohtumised tuleb ükskõik kuidas ära võtta. Kas siis nõu või jõuga aga meil on aeg näidata, et me suudame võita. Eks tuleb tõtt tunnistada, et viimased aastad on olnud masendavad. Ma loodan, et kõik on koondise tsükliks puhanud ning valmis andma endast 100 protsenti.
Lõpetades natuke positiivsemal noodil, kuidas aasta parim käsipallur oma jõulud veetis?
Sain Eestis veeta täiesti traditsioonilised jõulud, mille juurde kuulusid kingid, söögid ja luuletuste lugemine. Hetkel on puhkus ning tuleb natuke lõõgastuda ja käsipallist end eraldada, et olla valmis uueks perioodiks.
