Käsipall24.ee lõpetab naiste käsipallile pühendatud nädala intervjuuga, kus meie vestluskaaslaseks on Eesti aasta parimaks naiskäsipalluriks valitud Alina Molkova. Ainsa meie riigi neiuna välismaal leiba teeniv koondislane räägib nüüd pikemalt kooli ja spordi ühendamisest, elust Luksemburgis ning möödunud hooajast.
Kolm eelnevat hooaega Islandil veetnud Molkova siirdus sügisel Reykjaviki Valuri ridadest uueks aastaks mängima Luksemburgi klubisse Diekirchi CHEV. Eesti koondislane näitas väga resultatiivset mängu ning vedas oma võistkonna riigi karikavõitjaks. Enne kui koroonaviirus meistrivõistlused lõpetas, paiknes tiim kolmandal kohal.
Millised on su üldmuljed esimesest aastast Luksemburgis?
Sellest hooajast on mul ainult positiivsed emotsioonid. Meeskond võttis mind hästi omaks ning uues riigis elamine on tore kogemus. Kokkuvõtteks sain juurde palju uusi sõpru ja kolleege, kellega suurepäraselt aega veeta.
Hooaja algul rääkisid, et kool suunas su valikuid. Kuidas õnnestus spordi ja õppimise ühendamine?
Küsimus on aktuaalne, sest hetkel toimuvad meil kaugõppe sessioonid. Jah, on olnud raskusi kuna tavaliselt toimuvad sessioonid detsembris ja mais. Eksamite toimumise ajaks oli vaja sõita Venemaale. Oli ka aegu, kus pidin mõne mängu või isegi õppeperioodi vahele jätma, kuid kui tekkis vaba moment, sõitsin esimesel võimalusel eksameid sooritama.
Kuidas oled rahul indviduaalsete ja võistkondlike tulemustega sel hooajal?
Kindlasti olen õnnelik, et võitsime Luksemburgi karika, kuid oleksin soovinud mängida hooaja lõpuni ning näidata sama ilusat ja sidusat mängu, kui tiitlit võites. Stiimulit, kuhu areneda, on mul alati ning sellel hooajal oli meeskond mulle abiks. Olen selle eest neile kõigile tänulik!
Kuidas erineb elu Luksemburgis Eestist ja Islandist?
Minu arvates erineb Luksemburg Eestist ja Islandist selle poolest, et siinsed inimesed on rohkem avatumad ja huvitavama ellu suhtumisega. Siin elab palju inimesi, kes on saabunud teistest riikidest. Luksemburgi üheks suureks plussiks on asukoht kaardil, sest paari tunni kaugusel on nii Saksamaa, Prantsusmaa kui ka Belgia. Seeepärast kasutan igat vaba hetke ära reisimiseks.
Millised on olnud sinu tegevused karantiiniajal?
Karantiinis veedetud aeg oli vägagi lõbus, eriti esimesed 2-3 nädalat, kui oli palju väljakutseid, mis ei andnud aega igavlemiseks. Kõik saalid olid kinni, mille tõttu pidin treenima kodus. Korraldasime “Houseparty” (sotsiaalmeedia suhtlussait – toim.) vahendusel videokonverentse, mille tõttu igav ei olnudki. Vahest olin sunnitud rikkuma kehtestatud reegleid, et saaksin jooksma minna. Karantiini üheks plussiks oli vaba aeg, tänu millele sain valmistuda eksamiteks.
Mida sina arvaks Eesti naiste koondise taaselustamisest?
Mulle tundub, et ammu on aeg osutada rohkem tähelepanu naiste käsipallile ja koondisele. Paljudele annaks see juurde rohkem motivatsiooni ja stiimulit järgmisele tasemele liikumiseks. Kuid igaüks peab aru saama, et ilma enesetäiendamiseta ning ilma tööd tegemata, ei saavuta mingisugust tulemust. Mina isiklikult ootan, et saaksin panna selga meie koondise vormi ja riiki esindada.
Kas tuleviku osas on ka mingi selgus?
Mulle ei meeldi ette mõelda, mis edasi saada võib. Eks aeg näitab. Käsipalli või Luksemburgi asjus ei oska ma veel midagi öelda, kuna keegi ei tea milliseid muutusi praegune olukord seoses viirusega võib veel kaasa tuua. Järgmisel aastal ootavad mind lõpueksamid ning ülikooli lõpetamine, mille tõttu kõikide asjade kokku sobitamine võib raskeks osutuda.
