Eksootilistest vastastest kõhuviirusteni ehk Eesti käsipalli suurimast saavutusest möödub 10 aastat

1988. aastal sündinud noormeeste koondis | Foto: Eesti Käsipalliliit

Enne selle aasta juunioride maailmameistrivõistluste tähtsamaid mänge vaatab Käsipall24.ee tagasi Eesti käsipalliajaloo ühele suuremale saavutusele. 2009. aastal jõudis 1988 ja hiljem sündinute noortekoondis Mait Patraili juhtimisel Egiptuses toimunud MM-il kaheteist parema võistkonna hulka ja nomineeriti muuseas aasta parima võistkonna tiitlile.

Paljude meelest Eesti käsipalli kuldseks generatsiooniks peetaval võistkonnal on küll suurem edu meeste koondisega saavutamata jäänud. Kuid isiklikul tasemel on saavutatud palju. Muuseas mängisid juunioride seas praegused meeste koondislased nagu Mait Patrail, Dener Jaanimaa, Henri Sillaste, Jürgen Rooba, Rasmus Ots, Kristo Voika ja Kaspar Lees.

Kvalifikatsioon

Esmalt alustati kvalifikatsiooni mängudega Šveitsis, kust pääses finaalturniirile vaid võitja. Eesti alagrupis olid lisaks korraldajariigile veel Rumeenia ja Küpros. Kolme mänguga 29 väravat visanud Patrail juhtis Eesti täiseduga kindlalt finaalturniirile.

Egiptuses 6.-19. augustil 2009. aastal toimunud maailmameistrivõistlustel loositi Eesti ühte alagruppi Rootsi, Sloveenia, Hollandi, Liibüa ja Gröönimaaga. 24 maa osaluses toimunud turniiril pääses edasi vahegruppi 12 paremat võistkonda ja sinna saamine oli ka Eesti kindel eesmärk.

“Meie peakonkurendid saavad suure tõenäosusega olema Sloveenia ja Holland. Sloveenia areng toimub sihikindlalt aasta-aastalt, sest neil on lai mängijate valik. Nende suurimaks mureks on aga stabiilsuse puudumine. Holland on käsipallis tervikuna edasi läinud ja nad on hetkel oma tasemelt meiega võrreldavad,” analüüsis koondise treener Kalmer Musting Eesti Käsipalliliidu pressiteates kümme aastat tagasi.

Alagrupp

Avapäeval mindi vastamisi Gröönimaaga, kes pidi küll olema nõrgem vastane, kuid võeti vaid napp üheväravaline võit.

“Ma mäletan, et see oli väga eksootiline vastane ja vaevalt enam kunagi sellise võistkonnaga mängida saan. Pidime kõvasti vaeva nägema, et võitu kätte saada,” meenutas Käsipall24.ee lehele kohtumises seitse väravat visanud praegune Eesti meestekoondise vasakäär Henri Sillaste.

Järgnevas voorus võeti väga tähtis võit Hollandi üle. HC Kehra eelmise aasta treener Kaupo Liiva viskas selles mängus üksteist väravat.

“Oli väga võitluslik mäng. Uskumatu tabamine oli minul. Kõik õnnestus. Meil olid Dener Jaanimaaga mõlemal sünnipäevad suhteliselt lähestikku ja tegime sel puhul head sooritused,” meenutas samal päeval aasta vanemaks saanud Kaupo Liiva.

Kolmandas voorus alistuti napilt Sloveeniale, kui Mait Patraili visatud kolmeteist väravast ei piisanud enamaks kui 29:31 kaotuseks. Neljandal päeval alistati alagrupi autsaider Liibuä ja kindlustati edasipääs järgmisesse ringi.

“Mul on meeles, et võtsime Egiptuse tänavatel mingi toidu ja sain sellest kõhuviiruse, mistõttu mängus Liibüa vastu sai alustada Eesti hetke parim paremäär Jürgen Rooba,” lisas naljaka faktina Kaupo Liiva.

Viimases alagrupi mängus alistuti kindlalt Rootsile.

“Mul on meeles, et sain selles mängus palju aega platsil. Viskasin isegi mõned head väravad, sain oma võimeid võrrelda (Niklas – toim.) Ekbergiga, kes on hetkel selle positsiooni maailma tipp. Aga Rootsi tempoga me võistelda ei suutnud. Nad olid palju tehnilisemad ja kiiremad kui meie,” meenutas alagrupi viimast mängu Eesti koondislane Kaspar Lees

Alagrupi turniir järel juhtis Mait Patrail nii resultatiivsuse kui söötude edetabelit. Visatud väravate arvult oli Eesti seitsmes.

1988. aastal sündinud noormeeste koondis | Foto: Eesti Käsipalliliit

Kohamängud

Teise vahegruppi tulid lisaks meie eelmistele vastastele Rootsile ja Sloveeniale veel Taani, Portugal ja Tšehhi. Esimesel mängude päeval jäädi kindlalt alla hiljem finaalis Saksamaale kaotanud Taanile.

“Taani mängust meenuvad nende väga head väravavahid. Eesotsas Niklas Landiniga oli neid väga raske üle mängida,” kommenteeris Käsipall24.ee lehele Mait Patrail. “Saime korraliku õpetuse, kuidas tipptasemel käsipall käima peaks. Isegi suurelt juhtides, ei võtnud taanlased jalga gaasilt ja kütsid meile korraliku sauna,” lisas Sillaste.

Järgmisena tuli vastu Portugal, kellega peeti küll korralik võitlus, kuid vannuti siiski lõpuks kahe väravaga alla. Vahegrupi viimaseks mänguks oli Eesti jõud selgelt lõppenud ning kaotati Tšehhile 30:38.

Turniiri viimaseks jäänud kohamängus kaotas Eesti Prantsusmaale kolme väravaga ning lõpetas turniiri 24 meeskonna seas 12. positsioonil.

“Prantsusmaaga mängust on meelest, et mängisin ühe tulevase käsipalli superstaari William Accambray vastu,” meenutas Liiva.

Kokkuvõttes sai esmakordselt MM-finaalturniirile jõudnud Eesti Egiptuses üheksast mängust kolm võitu ja kuus kaotust. Kuigi need arvud ei pruugi väga rõõmustavalt tunduda, oli finaalturniirile pääs ja seal veel alagrupist edasi liikumine suur saavutus. Midagi sellist on Eesti käsipalliajaloost tõesti raske leida. Kui vaadata turniiri üldist statistikat, siis lisaks sellele, et meie koondis toetus väga palju Mait Patraili talendile, jäi ka puudu kindlasti väravavahtide panusest. Nende tõrjeprotsendid jäid kolmekümne alla ja sellest käsipallis kahjuk ei piisa.

“Kuigi turniiri lõpu osa enam nii hästi ei läinud, tegime kaheteist hulka pääsemisega oma ära. Miinimumeesmärk sai täidetud,” võttis Henri Sillaste turniiri kokku.

Turniiri võitis Saksamaa, kes alistas finaalis Taani. Pronksimängus oli Sloveenia kindlalt parem Egiptusest.

“Eredad mälestused on poolfinaalist, kus kohtusid koduvõistkond Egiptus ja Taani. Suur saal oli pilgeni rahvast täis ja emotsioon oli vägev,” kommenteeris Sillaste mänguväliseid hetki.

Turniiri resultatiivsemaks mängijaks sai Mait Patrail.

Tuntumatest nimedest hetke maailma käsipallis osalesid:

Patrick Groetzki (Saksa koondise ja Rhein-Neckar Löweni paremäär)

Nikolaj Markussen (Taani koondise ja Bjerringbro-Silkeborgi vasaksisemine)

William Accambray (Prantsusmaa koondis)

Niklas Landin (Taani koondise ja THW Kieli väravavaht)

Niklas Ekberg (Saksamaa koondise ääremängija)

 

Jaga postitust

Lisa kommentaar