Käsipall24.ee jätkab inimeste tutvustamist spordi ümbert ning seekord vestlesime naistega, kes näevad pallimänge hoopis teise nurga alt. Rääkisime Eesti käsipalli koondise kapteni Martin Johannsoni abikaasa Liina Johannsoni ja võrkpalli koondise mängija Ardo Kreegi elukaaslase Mari Andressooga.
Mari on Ardoga koos elanud juba 13 aastat ning koos on üles kasvatatud nüüdseks juba 11. aastane poiss Carl, kes muuseas mängib ka juba võrkpalli. Käsipall24.ee soovib perele palju õnne äsja sündinud teise lapse puhul. Liina ja Martin on koos elanud kuus aastat, millest viimane on veedetud abielus. Kui lugejal on huvi lähemalt tutvuda eluga sportlase kõrval, siis Liina peab ka oma blogi elubukarestis.com lehel.
Kuidas te kohtusite?
Mari: Kohtusime ühise sõbra kaudu, kes oli toona Ardo koduklubi manager ja väsimatult mulle võrkpallimängudele kutseid jagas. Mina, läbi ja lõhki korvpallihuvilisena, ei reageerinud esialgu mitte kuidagi, aga järjepidevate mõjutuste tagajärjel sai siiski ühel nädalavahetusel sammud Audentese poole seatud ning edaspidi ühistel koosviibimistel ja üritustel me lähemalt tuttavaks saimegi. See kõik juhtus 2006. aastal ehk 13 aastat tagasi.
Liina: Kohtusime minu onutütre Mari kaudu, kes rääkis, et tal on üks sõber Johh, kes elab välismaal. Ühel ühisel istumisel 2013. aasta kevadel saime tuttavaks. Meie vahel oli kohe teatud tõmme ning sel suvel veetsimegi palju aega koos. Mul on meeles, et jaanipäeval olime suure seltskonnaga minu pere juures ning mu ema hüüdis, et parim puudelõhkuja saab peretütre omale. Juhtuski nii, et Martin selle tiitli sai ning tundub, et mu emal oli õigus. Sügisel kolis Martin Bakausse uude klubisse ja mina otsustasin temaga sinna kaasa minna. Minu jaoks oli see põnev seiklus ja ega meil midagi kaotada ei olnud. Nüüdseks oleme koos olnud kuus aastat, millest viimase oleme veetnud abielus.
Millega sina tegeled?
Liina: Mul on alusharidus pedagoogina ja viimased kaks aastat olen töötanud Eesti pere juures Rumeenias lapsehoidjana. Mul on väga vedanud selle perega. Graafik tehakse mulle hea ning vaba päeva saan alati, kui vaja.
Mari: Olen õppinud haldusjuhtimist, personalitöö suunal. Lõpetasin ülikooli, kirjutasin lõputööd ja valmistusin viimasteks eksamiteks kaugõppes, kui olime juba tegelikult Eestist ära kolinud. Omandatud erialal pole mul veel siiani õnnestunud tööle asuda. Viimased 11 aastat olen olnud ema meie pojale ja kaaslane profivõrkpallurile, kelle toitumisharjumuste ja puhkeaja korraldamise vallas suurt vastutust kannan. Siiani olen leidnud endale väljundi ka õpetamise näol. Samuti tõlgin ilukirjandust inglise keelest eesti keelde.
Kas oled ise harrastanud elukaaslase ala?
Mari: Ei. Olen pigem muusika-, kirjanduse- ja kunstihuviline. Sporti teen enda vormis hoidmiseks, aga kooliajal olid minu huvialad pigem seotud loomingulise poolega.
Liina: Käsipalli mina harrastanud ei ole. Reaalselt olen väga spordikauge inimene. Nagu öeldakse, vastandid tõmbuvad. Esimest korda käisin käsipalli vaatamas, kui Martiniga tuttavaks sain. Vaene sõbranna pidi terve mängu seletama, mis platsil toimub.
Kui selge on praeguseks hetkeks mehe ala?
Liina: Nüüdseks on käsipall loomulikult selge, enam ei üllata mind miski. Vahel ei saa aru treeneri või kohtunike otsustest, ega mina seda strateegiat täpselt ei tea. Eks kui midagi segaseks jääb, räägime Martiniga peale mängu läbi.
Mari: Tänaseks olen nii pikalt seda ala platsi kõrvalt jälginud ja lisaks mehele mängib nüüd juba kuuendat aastat võrkpalli ka meie poeg, kelle trennides ja võistlustel ma pidevalt kohal olen. Laupäevad on Pariisis 101% võrkpallipäevad. Hommikul kella 10 paiku sõidan poeg Carliga tema võistluspaika, kus veedame tavaliselt kolm-neli tundi, siis sõidame koju, hea planeerimise korral jõuan Ardole mängueelse snäki valmistada, aga kui Carli mängud pikemaks venivad, siis juhtub ka, et sõidame otse Ardo saali, et tema kodumängule kaasa elada. Ala on meie elu keskpunkt ja kõik muu keerleb selle ümber. Seega võin öelda, et tunnen end võrkpalli vaadates ja selle alases vestluses täitsa koduselt.
Milliseid positiivseid asju on sulle andnud sportlase naise elu?
Mari: Ardo kõrval olen avastanud elu Eestist eemal, laiendanud oma silmaringi mujal Euroopas elades. Tutvunud toredate inimestega kõikjalt maailmas. Tänaseks on meil sõpru Brasiilias, USAs, Makedoonias, kõikjal Euroopas – seda riikide nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Olen õppinud kiiresti kohanema, teisi kultuuriruume ja nende riikide tavasid austama, Eestit veel rohkem hindama, sõprade ja sugulastega veedetud aega rohkem väärtustama. Samuti olen saanud täielikult pühenduda oma lapse kasvatamisele. Meie perekond on väga lähedane.
Liina: Kunagi ma unistasin sellest, et saaks teises riigis elada. Nüüd on see mu elu, kohtun pidevalt uute inimestega. Iga värske hooaja algus on nagu esimene koolipäev. Saan suhelda paljude huvitavate persoonidega. Näen sellist elu, mida paljud ei näe, olukorrad on pidevalt huvitavad. Mul on nendest aastatest palju lugusid, mida kunagi oma lastele rääkida. Tavaliselt vaatame Martini mängu koos naistega, minu parim sõbranna on näiteks prantslanna, kes on füüsilise ettevalmistuse treeneri elukaaslane.
Mida oled pidanud elus ohverdama?
Liina: Kui elaksin Eestis, oleksin veel ülikoolis õppinud, töötaksin teisel positsioonil, kuid Martini karjäär ei kesta igavesti ning saan neid kõiki asju ka hiljem teha. Loomulikult ei näe me lähedasi ja sugulasi niipalju kui tahaks, aeg läheb kiiresti, sugulased ja lapsed kasvavad. Kuid elame neile kaasa piltide ja videote abil. Lõppude lõpuks oli see meie ühine otsus, et välismaal elada ning selle positiivsed pooled kaaluvad igaljuhul negatiivsed pooled üles.
Mari: Ardoga koos välismaal olemine ja juba 12. hooaega Eestist eemal olemine, on olnud meie ühine otsus. Kindlasti ei sõnastaks ma mõne asja elus edasi lükkamist ohverduseks. Pigem olen tuleviku suhtes ootusärev ning valmis veel palju aastaid erinevaid tööalaseid väljakutseid vastu võtma. Piisavalt noore inimesena oskan neid kindlasti nautida ja end proovile panna.
Kuidas mõjutab teie elu sportlase karjääriga seotud ebakindlus, kuhu tavaliselt kuuluvad kolimised ja uue lepingu otsimine?
Mari: Meil algab sel sügisel 12. välishooaeg. Oleme elanud kahes erinevas riigis (Poola ja Prantsusmaa) ja viies erinevas linnas (Rennes, Rzeszow, Radom, Varssav, Pariis). Olen Ardole ääretult tänulik, et ta on meie perega nii palju arvestanud ja juba viimased 7 hooaega Pariisi särgis mänginud. Selline stabiilsus on profispordis haruldane. Meie poeg on elanud Pariisis kauem kui Eestis ja peame kõik seda linna omamoodi teiseks kodus. Meie sealne korter on kõik aastad olnud sama. Meil on omad tuttavad naabrid ja ümbruskond. Carlil on oma võrkpallimeeskond, trennid ja võistlused. Minul oma tutvusringkond ja hobid. Eks minevikus on olnud lepingutega erinevaid kokkuleppeid, komplikatsioone ja samas ka vedamisi. Ardo on kõigist neist kogemustest oma õppetunnid võtnud ning oskab täna kõige selle ja ka meie perekonna heaoluga paremini arvestada.
Liina: Ma olen õnnelik, et me pole pidanud palju kolima. Oleme elanud samas riigis ning me tunneme end siin koduselt. Algus oli loomulikult võõras ning mõtlesin, et ei harju siin kunagi, kuid siis tekivad omad asjad ja rutiinid ning kõik muutub kiiresti enda omaks. Õnneks pole Martinil uue lepinguga kunagi suurt stressi olnud, ta on mul töökas mees ja jätkamise pakkumine on alati aegsasti tulnud.
Sportlase elu juurde kuuluvad teatavasti paljud välissõidud ja trennid, kuidas leiate siis aega koos olla?
Liina: Selle suve lõpul mõtlesin, et viimati olime kahekesi kuskil juuli lõpul. Meie suhe ei ole traditsiooniline, kuid selle võrra enam oskame hinnata aega, kus saame koos olla. Ei teagi, mis saab, kui läheme Eestisse tagasi ja mees on koguaeg kodus, me pole ju harjunud niipalju koos olema (naerab – toim.). Eks siin hooaja sees on raskem, Martin mängib kahte kohalikku liigat, eelmisel aastal lisandus veel SEHA sari, selle peale veel koondis. Vahepeal on mehel niipalju reisimist, et mul endal läheb ka sassi, kus ta parasjagu on. On aegu, kus mina olen hommikul tööl, kui tema on kodus ning kui tema trennist tuleb, mina juba magan. Eks aastatega tekivad siiski mingisugused graafikud, need tuleb lihtsalt klappima saada.
Mari: Sportlase kaaslaseks olemine on õpetanud mulle kannatlikkust ja andnud oskuse oma korda meie aega oodata. Trennide graafik on tegelikult klubihooajal igati pereelu soosiv. Mees käib ära paar tundi hommikul ja samamoodi õhtul, aga päevasel ajal saab olla kodus. Mängude, sõitude ja koondiselaagritega on jälle sootuks teine lugu. Välismängude ajal ei ole Ardot terve nädalavahetuse. Prantsusmaa on suur riik ja reisimine võtab palju aega. Professionaalse sportlase perel ei ole nädalavahetusi, puhkusegraafikuid, võimalust käia oma lapse 1. septembri aktusel või jõulupeo esinemist vaatamas. Vaba aega on väga-väga vähe.
Koondiselaagrite ajal on eraldi elamist ja seda ootamist veel rohkem kui klubihooajal. Kui vahel tuleb üksindus või suur igatsus peale, siis peab meenutama kõige emotsionaalsemaid võite, medaleid ja rõõmust silma tulnud pisaraid. Siis hingad jälle kolm korda sügavalt sisse-välja ja üritad mitte nuriseda, et ikka oma kaasale mõistvaks toeks olla.
Tema jaoks on see karjäär igapäevaselt väga suurt pingutust nõudev eneseteostus, samuti meie perekonna sissetulekuallikas, mida ei saa kuidagi alahinnata. Eks ta sooviks ju samamoodi neid vabu päevi, aega perekondlike sündmuste tähistamiseks. See on hind, mille maksmisest ainult erinevate alade sportlastel endal täit aimu on. Tuleb loota ja pöialt hoida, et sel hetkel, kui käesolev peatükk elus läbi saab, siis on tal veel tervist ja jaksu tegeleda ka muude endale meelepäraste asjadega.
Kuidas elukaaslase tulemused sind mõjutavad?
Mari: Kui ütleksin, et ei mõjuta kuidagi, siis ma loomulikult valetaksin. Elan Ardo õnnestumistele ja ebaedule väga kaasa. Enne tähtsaid mänge on tema alati marurahulik. Mina kipun muretsema ja üle mõtlema. Õnneks on nii pidi. Kui tema kätt väristaks, siis oleks ju palju hullem.
Tean juba, et igal aasta jooksul on 2 pingelisemat perioodi. Üks on koondise lõpu ja klubihooaja alguse vaheline aeg, sest peale Eesti esindamist on keha ja vaim väsinud, aga alati tuleb otse klubi juurde trennidesse sõita. Ümberlülitumine on keeruline ja tegelikult oleks nädal või kaks puhkust nii hädavajalikud.
Teine on playoffidele eelnev aeg, kuskil jaanuaris-veebruaris. Tundub, et siis on raske motivatsiooni leida, rutiin tapab ja koduigatsus kipub peale. Oleme pikki aastaid Eestist ära ja kui jõuludel õnnestub korrakski koju tulla, siis näen, et see paneb alati Ardol korraks silma särama ja annab uut energiat.
Need on 2 perioodi, mis meie kodust elu natuke mõjutavad. Siis üritan taktikalisemalt käituda (naerab – toim.) Kodus võrkpalliteemat vältida, üritada välja pakkuda mingeid tegevusi, mis mõtte mujale viiksid. Ühel sõbrapäeval, mis teatavasti on veebruari keskpaigas ja kuulub seega ühe keerulise ajaperioodi sisse, kinkisin Ardole ringrajasõidu Lamborghini Gallardoga. Sellest piisas, et võluda tema näole maailma suurim naeratus.
Kindlasti pole nii, et nendel keerulisematel aegadel või peale valusamat kaotust, oleks meil kodus üks kahemeetrine närvipundar, kelle pärast me hiirvaikselt mööda seinaääri hiilime. Ardo on oma loomult väga rahulik ja pigem kinnine kui avatud. Näen, kuidas ta oma peas ja südames analüüsib, mis täpsemalt juhtus, aga nuriseb haruharva.
Liina: Ikka mõjutavad, võidu puhul on kerge, siis on eesmärk täidetud. Kaotustega on nii, et kui ise on kehvasti esinetud, siis ei ole kedagi süüdistada. Mis sa siis ikka ütled, kui oled ükspäev kehva olnud, tuleb lihtsalt edasi minna. Alati tuleb uus kohtumine. Raskem on siis, kui on kaheldav või napp kaotus, siis on eriti kahju ning üritan olla lohutaja rollis. Üritame selle läbi seedida, räägime enne magamaminekut ära, et ei jääks sellesse kinni.
Kõige valusam oli ehk 2018. aasta finaalturniir, kus tuli välja Rumeenia riigi eripära, kohtunikud tegid väga kaheldavaid otsuseid ning Martinilt võeti väga ebaausalt ära isegi võimalus võita. Ma olin isegi vihasem, kui mu abikaasa, lausa pisarad olid silmis. Lõpuks oli nii, et Martin lohutas hoopis mind. Teine juhtum oli eelmise hooaja karikafinaal, kus Steaua oli soosik, kuid jäi taaskord teiseks. Martin on nii tihti tulnud hõbedale, et mu süda murdus selle järel. Aga ega ta enne ei jäta, kui kuskil peab ka võit tulema.
Palju võetakse tulemusi koju kaasa?
Liina: Eks ta ikka võtab neid koju kaasa, kuid ajapikku on ta selle kohapealt kõvasti arenenud. Varem elas ta negatiivset pikemalt läbi, nüüd taastume sellest paremini ja kiiremalt. Ta mõttemaailm on muutunud, nüüd Martin pigem õpib vigadest ja saab aru, et peab edasi minema, sest uus mäng on kohe tulemas. Tuleb lihtsalt järgmisele võidule vastu minna.
Mari: Ardo puhul on tavapärane, et enne mänge magab ta rahulikult ja ette väga ei muretse. Kui tuleb võit, siis on lihtne – oleme rõõmsad, kutsume meeskonnakaaslased külla, naudime head emotsiooni. Kaotuse korral on erinevaid variante. Kindlasti pole ta see mees, kes meeskonnakaaslaste esitust kritiseeriks, vaid pigem analüüsib enda mängu. Kui enne kohtumist magab Ardo rahulikult, siis peale kaotust on uinumine tihti raskendatud. Hommikuks peab halb emotsioon unustatud olema. Minevikku kinni ei paista ta jäävat ja pigem keskendub sellele, mis ees ootab.
Millised on teie tulevikuplaanid?
Mari: Seda teemat pole me vist isegi pidanud läbi arutama. Sõnadetagi selge, et kodu on ikka Eestis. Oleme juba kaua Eestist eemal olnud. Prantsusmaa ja eriti Pariis, on selle aja ning erinevate traagiliste sündmuste tõttu, nii palju muutunud, et südames on hea mõelda, kuidas Eestis ootab meid ees kõik
