HC Kehra uus peatreener: Eesti meistriliiga finaalist väljajäämine oleks pettumus

 

-Mart Raudsepp | Foto: hckehra.ee

Üheteistkordne Eesti meister HC Kehra otsustas suvel vahetada peatreenerit. Eelmisel hooajal meistriliiga poolfinaalis HC Tallinnale alla jäänud ja kolmanda kohaga leppima pidanud võistkonna uueks peatreeneriks saab Mart Raudsepp. 25-aastane mees on istunud viimased kaks aastat Kaupo Liiva kõrval abitreenerina, kuid astub nüüd suuremasse rolli. Uus juhendaja alustas treeneriteed 2014. aastal ja on sellest peale olnud vastutav eri vanuseklassidest Kehra noortesüsteemis ja lisaks hankinud kogemusi esiliigas.

Alustad esimest aastat peatreenerina. Kuidas see pakkumine tuli ja millised olid selle põhjused?

Põhjuseid peab küsima võistkonna juhatuse käest. Minule tuli pakkumine suve algul. Võtsin paar päeva mõtlemisaega ja otsustasin selle võimaluse vastu võtta. Tunnen juba mängijaid ja lõpuks tuli otsus suhteliselt kergelt.

Kas on mõttes ka võtta keegi endale kõrvale?

Hetkel tegeleme otsimisega klubisiseselt. Plaan on endale võtta abitreener. Seniks tahan rohkem koostööd teha võistkonna kogenumate mängijatega ja pidada nõu nendega.

Kui kogenumatest mängijatest rääkida, kui raske on noore treenerina end kehtestada?

Olen nüüd kahe hooaja jooksul õppinud tundma meie klubi mängijaid ning oleme leidnud ühise keele. Loodetavasti jätkub sama uues rollis. Iga käsipallur on erinev ja peatreenerina pean teadma, kuidas nendega suhelda. Lõpuks teeme kõik ju tööd ühise eesmärgi nimel. Pean olema valmis kuulama võistkonna vanemaid sportlasi. Näiteks Janar Mägi pallis aastaid Saksamaal ja proovime tema kogemusi ära kasutada.

Noore treenerina mäletad kindlasti kuidas oli ise olla platsil. Millised on sinu arust põhilised erinevused mängija ja treeneri rollides?

Mängijana teed paljuski seda, mis treener sinult nõuab. Juhendajana pean vaatama ka suuremat pilti. Koordineerima palju erinevaid isiksusi. Vahel isegi ütlema inimestele asju, mida nad kuulda ei tahaks. Käsipalluril on lihtsam, tema tuleb trenni, mina annan ülesanded ja ta jälgib neid. Minul peab olema suur plaan hooajale, siis väiksemad mõtted ja lõpuks veel igapäevased harjutused. Sportlane ei pea panema end treeneri rolli, aga iga hea juhendaja peab suutma end pidevalt panema iga mängija rolli ja mõtlema, kuidas see pallur end selles olukorras tunda võiks.

Kui kaugel on võistkonna komplekteerimine?

Võib öelda, et võistkond on 90 protsenti valmis. Välismaa mängijatest jätkavad Dmitri Yankovskiy ja Anton Barouski. Nemad on juba põhimõtteliselt kohalikud, suuri kulutusi nende jätkamine ei tekita. Eesmärk on siiski järjest rohkem mänguaeg anda ka oma noortele. Eelmisel hooajal häid esitusi näidanud David Mamporia ja Martin Nerut peavad hakkama järjest suuremat vastutust võtma. Mainimata ei saa kindlasti ka jätta Janar Mägi jäämist Kehrasse. Tema kogemused tulevad noortele suureks kasuks. Tähtsaima lülina otsime juurde väravavahti.

Millised on eesmärgid uueks hooajaks?

Kehra ajalooga võistkonnal ei saa olla väiksemat sihti kui finaal. Aga peame samas reaalselt peale vaatama ka koosseisule. Esmane ülesanne on minul arendada meie noormängijaid, me ei pea olema vormis septembri kuus. Sooviksin teha sportlastega palju individuaalset tööd, kuid see võtab aega. Tahame olla heas konditsioonis kevadel, kui algavad tähtsamad mängud.

-Mart Raudsepp, Kaupo Liiva ja Janar Mägi | Foto: Eesti Käsipalliliit

Miks ei osale Kehra Euroopa liiigades?

See aasta otsustasime, et ei löö kaasa. Põhjuseid on erinevaid. Üks pool on kindlasti finantsiline. Kuid sellele lisaks ka kindlasti komplekteeritus. Euroopasse ei ole mõtet nalja tegema minna. Võistkond peaks selleks olema sügavam ja stabiilsem. Meil on õnneks väljundina olemas Balti liiga, kus loodame sellel hooajal paremini esineda. Eelmine aasta oli meil väga raske alagrupp, kus oli lisaks meile palju täisprofessionaalseid klubisid. Nüüd loodame sattuda võrdsemasse seltskonda, kus saaksime häid mänge.

Mida arvad Eesti Meistriliiga üldisest tasemest?

Meil on asi lapsekingades. Kui võrdlen näiteks Skandinaavia liigadega, siis jääme just alla füüsilises pooles. Ma ei tea, kas asi on meie üldises spordikultuuris, või on see nii ainult käsipallurite hulgas. Noortel kuidagi puudub särts ja tahtmine teha piisavalt individuaalselt tööd. Sportlik vorm, suhtumine, toitumine ja eluviis ei ole paigas. Meistriliiga peaks oma tasemelt noortele olema paremaks eeskujuks. Suur probleem on just ühtluses. Esimesed kolm-neli võistkonda on teistest palju paremad.

Kas siin võime ka leida vaibunud publikuhuvi põhjuseid?

Jah. Meil Kehras oli alati näiteks HC Tallinnaga või Põlva Servitiga kohtudes peaaegu täismaja. Publik tahab näha heal tasemel käsipalli. Kahjuks Meistriliiga tagumise otsaga mängides ei tule vaatajaid saali. Meil on väike ala, suvaline inimene saali teed ei leia. Me ei saa end võrrelda võrkpalli või korvpalliga, mida käib kaemas ka rahvas, kes ise sellega ei tegele. Eks siin kohal peaks klubid koos Eesti käsipalliliiduga tegema lisatööd, et leiaksime uusi fänne.

Millised eesmärgid sinul on tulevikus treenerina?

Ma olen selline inimene, et ma ei vaata liiga kaugele ette. Hetkel tahan keskenduda Kehra võistkonnale ja siin noorte arendamisele. Ma olen alles noor mees, aega välismaale siirdumisele mõelda on veel palju. Mulle meeldib treeneri amet, see tõmbab mul vere käima. Enne tuleb siin teha head tööd, siis vaatan, mis saab edasi.

Jälgisid ka kindlasti Eesti koondise mänge, millised muljed sul jäid?

Vaatasin kõiki Eesti alagrupi mänge. Ma ei oska öelda, mis tööd seal on tehtud, sest kulisside taha mina ei näe. Eks treeneri töö oleneb palju materjalist, mis talle kätte on antud. Kui pead enamus ajast hakkama saama kahekümne aastaste poistega, siis on kindlasti raske. Teised kasutasid ära oma trumpe. Lätil oli võetud kogenud mehed ja mängiti väga võistkondlikult. Holland mängis palju kombinatsioonide ja kiirrünnakute peale. Mõlemad pääsesid Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Võib-olla peaks Eesti ka leidma oma trumbid vastavalt koossseisule ja neid rohkem ära kasutama. Muidugi ei saa siiski mööda vaadata Dener Jaanimaa ja Mait Patraili eemalolemisest. Lisaks sellele, mida nad oleks väljakul andnud, oleks neil olnud asendamatu väärtus ka eeskujuna noortele.

Lõpetuseks, kas Mart Raudseppa näeb tulevikus Eesti koondise eesotsas?

Loomulikult on see iga Eesti treeneri unistus. Hetkel on seda veel vara öelda. Iial ei tea, kuidas elu kujuneb. Olen veel noor mees. Loodame, et üks päev see juhtub.

balteco.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar