INTERVJUU | Janar Mägi: pikad kaikad pannakse käsipallis ikka alguses joonele

-Janar Mägi | Foto: Siim Semiskar

Käsipall24.ee vestles stuudios pikemalt kaheksa aastas Saksamaal mänginud Janar Mägiga. Nüüd toome teieni parimad palad hetkel HC Kehrat edustava palluriga. Kogu jutuajamine on kuulatav allpool oleva lingi kaudu.

32-aastane mängija alustas oma karjääri Kehras ja liikus sealt Saksamaale, kus veetis tervelt kaheksa hooaega EHV Aues. Nüüd on ta tagasi Eestis ja on lisaks mängimisele ka asunud mitmesse uude rolli. Meistrisarjas osalemisele lisaks treenib mees mitmeid noorte rühmi ja on alustanud ka kommentaatori tööd.

Kuidas sattusid käsipalli juurde?

Kehras suurt midagi muud teha polnud. Minu esimene treener oli Evi Lauer. Läbi tema leidsin kuue aastasena tee käsipalli juurde. Pikad kaikad pannakse ikka alustuseks joone peale, nii ka mind. Kui juba natuke midagi pähe ka tuli, siis sain hakata taga mängima.

Kuidas mõjub noorele mängijale see, kui ta on väga domineeriv oma vanuseklassis?

Positiivse poole pealt annab see kindlasti enesekindlust. Ehk natuke võtab ära teistega arvestamist ja sellist üldist käsipalli teadmist. Pigem ma olin alguses ainult viskaja. Võistkonnale mängimise õppisin ausalt öeldes ära alles Saksamaal olles.

Oleme kuulnud, et sinu pommvise on nii kõva, et oled nooruspõlves visanud puruks ühe käeluu?

Jah, see on tõsi. Kehra väikses võimlas mängisime. Aleksander Podgornov oli väravas ja kuidagi õnnetult tõrjus, nii et randmes tal mingi luu purunes. Enam see mees käsipalli juures ei ole.

Millist kasu said Audenteses käimisest?

Audentese kohta on minul ainult positiivsed mälestused. Seal on kõik võimalused spordi tegemiseks antud. Õpetajad olid mõistvad. Treeneriks oli meil Jüri Lepp, kellega minule väga meeldis trenni teha. Kui sinna läksin siis olin “piits” aga sealne füüsiline ettevalmistus andis ka mulle lõpuks “liha luudele”.

Sa alustasid Eesti meistriliigas suhteliselt noorelt, kas see oli pigem positiivne või negatiivne kui hetkel tagasi vaatad?

Minu jaoks oli see positiivne. Oma vanusest tulenevalt olin mingil määral füüsiliselt teistest üle ja Kehrasse minek andis kõvasti juurde. Sain Kehra meeste seas palju mänguaega ja  kogemust.

Ühes mängus viskasid Riho-Bruno Bramanise teadvusetuks, mis sul sellest intriige tekitanud vahejuhtumist meeles on?

Mul on meeles see, kuidas Riho naine jooksis platsile. Õnneks tuli tal pilt ette ja midagi halvemat ei juhtunud. Selliseid asju käsipallis ikka juhtub.

See intsident tekitas palju meediakära ning saalid olid rahvast täis. Mis on sinu meelest Eestis muutunud, et huvi käsipalli vastu on vähenenud?

Ma arvan, et mäng on läinud igavamaks. Sel ajal oli kolm võrdset võistkonda. Hetkel on Põlva domineeriv ja see teeb tulemused liiga ettearvatavaks. Eesti liigas olid omad mehed, praegu veavad mängu palju võõrleegionärid ning oma kutid istuvad pingil. Publik tahab intriigi ja draamat, mida praegu liiga palju ei kohta.

Edasi liikusid Saksamaale, kuidas see pakkumine tuli ja miks jäid nii kauaks ühte kohta?

Mul oli võimalusi minna juba varem, kuid neid ma vastu ei võtnud. Siis kui tuli Aue pakkumine, pakkisin kotid ja nõustusin kiiresti. Võimalusi klubi vahetada aastate jooksul oli, aga valel ajal tulnud vigastuste tõttu jäin ühte kohta.

Millised on erinevused Saksamaa ja Eesti käsipallis?

Esimene on kindlasti treeningute mahus. Meil oli 13 trenni nädalas ja sellele lisaks mäng. Lisaks on vahe kindlasti mängu kiiruses ja pallurite füüsilises vormis. Saksamaal oli meil väga paigas distsipliin. Kui treeneri joonist rikkusin ja värava viskasin, siis oli kõik korras. Kui aga eksisin, siis esimene kord ta räägib rahulikult, teine kord aga istud pingile ja enam platsile ei pääse.

Kas sul on üks eriline mälestus Saksamaa ajast?

Mäletan jõulumängu Stuttgardiga. Kohtumine toimus võõrsil Porsche Arenal, saalis oli 6500 inimest. Vastane oli mängus suurfavoriit ja nad eeldasid, et alistavad meid kindlalt. Poolajaks olidki nad peal kahe punktiga ning läksid väga üleolevalt garderoobi. Lõpuks aga alistasime nad viie väravaga. Isiklikult oli see mu üks paremaid mänge Saksamaal. 14 pealeviskest skoorisin 13 korda, kõik mis värava poole teele saatsin, tundus sisse minevat. Kuuekümne minuti järel oli üleolev suhtumine vastaste näost pühitud ja tunne oli neil nagu matustel.

Nüüd oled tagasi Kehras, miks otsustasid seal jätkata ja millised olid esimese aasta muljed Eesti meistriliigast?

Kehras ma oma karjääri alustasin ja seal ka selle lõpetan. See on minu kodulinn ja seal mängimist naudin kõige rohkem. Väga positiivsed kogemused olid esimestest kohtumistest oma vana koduklubi eest. Eesti liiga üldine tase on kahjuks jäänud nõrgemaks.

Millised on HC Kehra eesmärgid uueks hooajaks?

Me anname endast maksimumi ja siis kevadel vaatame. Põhiline on, et võistkonnakliima oleks hea. Meil on uued mängijad, keda on vaja sisse harjutada ja noored peavad suuremat vastutust võtma. Hea oleks, kui aasta lõpus näiteks saaks öelda David (Mamporia – toim) oleks tiimi liider.

Sa oled ka tuntud naljamehena, räägi natuke “klouni” rollist võistkonnas.

Treenigprotsess on tavaliselt väga raske, eriti hooajaeelse ettevalmistuse osa. Kui seda kõike liiga tõsiselt võtta, siis lõpuks lihtsalt ei suuda enam. Väike nali käib spordi juurde, seda lihtsalt peab olema. Positiivne meeleolu annab lisaenergiat selleks viimaseks spurdiks harjutuste lõpus.

Lisaks oled ka alustanud treenerikarjääri, kas seda ametit harrastasid ka Saksamaal?

Jah, esimesed sammud tegin välismaal olles. Treenisime võistkonnakaaslasega A-klassi poisse. Rõhusime tempo ja füüsise peale ning sama filosoofiat olen ka Eestis jätkanud. Kõige raskem väljakutse noorte hulgas on saada nad trenni. Linnast uute jalanõude ostmine või kinno minek ei tohiks olla vabandus puudumiseks.

Kas sa näed oma tulevikku treeneri pingil?

Selle poole ma pürgin. Kui mul seda plaani poleks, siis ma sellega ei tegeleks. Käsipalli olen kogu oma elu harrastanud ja loodetavasti jään selle juurde veel kauaks.

Kas Eesti koondise kutse ka tuli sulle?

Ei tulnud, ma olen liiga vana ja katki selle jaoks.

Aga kui oleks tulnud?

Ma oleks öelnud, et helista kellelegi teisele (Naerab – toim.).

Lõpetuseks, Risto Lepp on kunagi öelnud, et ilma saunaõhtuteta tiitleid ei võideta. Sinu kommentaar sellele lausele?

Peale rasket treeningperioodi, kus kogu võistkond on kurnatud, annab saunaõhtu vajaliku restardi. See tõmbab pinged maha. Väike saun, õlle ja nali aitab uueks tsükliks taastuda.

 

Jaga postitust

Lisa kommentaar