INTERVJUU | Kristo Voika: eelmine kohtumine Luksemburgiga kummitab mind siiani

-Kristo Voika | Foto: Siim Semiskar

Aasta lõpp on ikka kokkuvõtete aeg ja nii alustab ka Käsipall24 intervjuude seeriaga, kus võtame kokku eelnenu ja vaatame loomulikult ka ette tulevale. Abiks selle juures on meile erinevad inimesed käsipalli seest ja ümbert, meilt ja mujalt.

Meie esimeseks vestluskaaslaseks on sel suvel Tšehhimaa kõrgliiga tippu kuuluva Nove Veseli TJ Sokoliga lepingu sõlminud rahvusmeeskonna mängujuht Kristo Voika. 29-aastase sportlase jaoks on tegu karjääri neljanda välisklubiga sama mitmes riigis. Aastatel 2013-15 tuli mees kahekordseks Soome meistriks Riihimäe Cocksiga, 2017. aastal pallis pool hooaega Türgi kõrgliigas Serik Belediyespori eest ning mullu esindas Saksamaa tugevuselt neljandal liigatasemel TSG Söflingeni.

Kuidas võtaksid kokku oma aasta 2019? Kas oled rahul oma suvise klubivahetusega?

Hetkel võin öelda, et olen rahul, et tulin Saksamaalt ära ja siirdusin Tšehhi. Söflingeni puhul ei olnud ikkagi tegemist meie ala kõrgtasemega. Veseli on kõige professionaalsem võistkond, kus ma mänginud olen. Kui oma eelmistes klubides olen pidanud sporti ikka tegema töö kõrvalt, siis siin on mul võimalus keskenduda vaid käsipallile. Hooaja eel treenisime kümme korda nädalas, nüüd kui on ka võistlused, siis jääb see arv sinna kaheksa juurde. Kokkuvõttes võin öelda, et suvel tehtud otsus on just käsipalli poole pealt igati õige olnud.

Kas mänguaega on tulnud piisavalt? Skoorimise järgi oleme siin jälginud, et ehk natuke on jäänud puudu stabiilsusest?

Pigem olen rahul oma mänguajaga, loomulikult on hetki, kus olen soovinud, et seda oleks olnud rohkem. Kuid eriti just viimased kuud oli meie mängudegraafik nii tihe, et ei saa öelda, et oleksin vähe aega platsil veetnud.

Ma olen siin mänginud erinevatel positsioonidel ja seetõttu on ka just väravate arv kohtumistes olnud väga kõikuv. Kuid hiljuti olen ise astunud karistusviskeid lahendama ning sellega on tõusnud ka tabamuste arv. Viimased matšid olen taas rohkem saanud olla endale mugavamal mängujuhi kohal.

Mängisid ka üle mõne aasta taas eurosarja, räägi natuke sellest kogemusest.

Eurosarja kogemus on käsipalluri jaoks alati eriline hetk. Esimeses voorus saime väga lihtsa vastase ning pidasime mõlemad kohtumised kodus (Veseli võitis HC Dobrudja kokkuvõttes 81:37 – toim.) ja seal saime rohkem harjutada kokkumängu ja oma erinevaid liikumisi.

Teises voorus tuli meile vastu Luksemburgi klubi Red Boys Differange ja kahjuks pidime loosi tahtel teise kohtumise pidama võõrsil. Selles paaris saime tõeliselt tunda, kuidas iga värav on kullahinnaga. Tegemist oli küll võidetava tiimiga, kuid nagu ikka võrdsetes võitlustes, said siinkohal otsustavaks pisiasjad. Neil oli väga osav mängujuht ja tundus, et nad olid siiski indviduaalselt meist pisut paremad. Ja eks sinna siis see napp kaotus läks. (Veseli kaotas teises ringis Luksemburgi võistkonnale 46:49 – toim.)

Kuidas sulle tundub Tšehhi liiga üldine tase? 

Tšehhi liiga tase on väga ühtlane. Karikavõistlustel õnnestus meil pääseda klubi ajaloos esimest korda finaali ja see oli meie selle hooaja üks paremaid mänge. Samas pärast seda saavutust kaotasime meistrisarjas kaks kohtumist, kust jäid meil tähtsad neli punkti saamata. Õnneks on meil siiski väike vahe sees järgmiste konkurentidega ning kuna siin otsustatakse kõik alles play-off matšidega, siis on meil veel võimalused hooaja teises pooles vigade parandusi teha.

-Kristo Voika ja Hazena Nove Veseli | Foto: Hazena Nove Veseli

Milline on Tšehhi publik? Kuidas on mängida kaasmaalase vastu välisliigas? (Tšehhi meistrisarjas pallib ka Martin Grištšuk)

Võin vist julgelt öelda, et meil on riigi parim publik. Saali mahub umbes 500 inimest ja tihti on meil täismaja. Võiks vist öelda, et rahvamass ei ole küll meeletu aga nad on väga tublid. Lärm ja toetus, mis meile pakutakse, on kohati lausa uskumatu.

Eks Grištšuk on mulle tuttav mängija ja see võib teatud olukordades aidata. Olen natuke tuttavam tema nõrkuste ja tugevustega. Kuid lõpuks platsil ei ole vahet, mis rahvusest keegi on, mänguajal vastasvõistkonnas sõpru ei ole.

Räägime natuke koondisest ka. Võib vist öelda, et viimaste kohtumiste tulemustega rahule ei saanud jääda?

Esiteks alustame sellest, et me pidime kahe päeva jooksul kaks kohtumist pidama Türgis ning seda me ei oleks üldse soovinud. Kui osad grupid peetakse kodus-võõrsil süsteemiga, siis meie kolmene alagrupp otsustati lahendada paari päeva sees ühe ringiga võõral väljakul. Meile see hästi ei mõjunud. Belgia matš on minu jaoks siiani müsteerium. Alustasime hästi, aga siis lihtsalt ühel hetkel ei tulnud midagi välja.

Nüüd on teid jaanuari algul ees ootamas kohtumised Luksemburgiga.

See on minu jaoks vigade paranduse koht. Viimati Luksemburgiga Viljandis kohtudes eksitud seitsme meetri karistusvise kummitab mind siiani. (Eesti kohtus 2018. aasta Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonis Luksemburgiga. 2015. aasta juunis peeti kaks mängu, mis otsustasid grupist edasipääseja. Eestlastel õnnestus esimene matš võõrsil võita 31:26, kuid kodupubliku ees jäädi 26:29 alla, mis jättis nad surnud ringiga ilma kohata järgmises voorus – toim.) Meie eelis on see, et saame teise kohtumise kodus pidada. Tsiteerides klassikuid, peame lihtsalt täie rauaga peale minema.

Lõpetuseks, kas tippsportlane sai ka jõule nautida?

Jõululaupäeva veetsin ma teatud komplikatsioonide tõttu lennujaamas. Kuid õnneks selle järel sain siiski nautida pühasid oma elukaaslase ja pere seltsis.

Jaga postitust