INTERVJUU | Kristo Voika: Türgis võeti vesi ära ja käisin siis basseinis pesemas

-Kristo Voika | Foto: Siim Semiskar

Eesti koondislaste siirdumine parematele jahimaadele sai suve algul jätku. Rahvusmeeskonna mängujuht Kristo Voika sõlmis lepingu Tšehhimaa kõrgliiga tippu kuuluva Nove Veseli TJ Sokoliga. 28-aastase sportlase jaoks on tegu karjääri neljanda välisklubiga sama mitmes riigis.

Aastatel 2013-15 tuli mees kahekordseks Soome meistriks Riihimäe Cocksiga, 2017. aastal pallis pool hooaega Türgi kõrgliigas Serik Belediyespori eest ning tänavu esindas Saksamaa tugevuselt neljandal liigatasemel TSG Söflingeni. 108 aastat tagasi asutatud spordiklubi TJ Sokoli käsipalliosakond loodi 1970. aastal. Kõrgliigas mängiti alles kolmandat hooaega ja põhiturniir lõpetati neljandana. Veerandfinaalis kaotati küll kolmekordsele Euroopa meistrite karikavõitjale Praha HC Duklale mängudega 1:3 ja saadi lõpuks viies koht.

Sotsiaalmeediasse oled sel suvel palju postitanud jõusaalis olles. Kas tunned et oled hetkel elu parimas vormis?

Praegu pole veel konditsioon kõige parem, kuid olen sinnapoole teel. Jõunäitajad olid sel nädalal tehtud testides väga head. Aeroobne tase pole aga veel päris seal, kus võiks olla. Eile trennis just viimase jooksu ajal treener ütles, et kui suudan oma aega paari sekundi võrra parandada, saab kogu võistkond ühe kergema trenni järgmisel nädalal. Siis loomulikult täitsin selle eesmärgi.

Läheme natuke ajas tagasi. Kuidas toimus sinu esimene välismaale minek Eestist Soome Riihimäe Cocksi võistkonda?

Mängisin tol aastal HC Kehraga Balti liigat kaasa ja jäin selle ajal neile silma. Finaalturniiri ajal kutsus Cocksi mänedžer Jari Viita mind kohvile ja pakkus mulle lepingut. Kaua ma ei mõelnud ja otsustasin selle võimaluse vastu võtta.

Soomes veedetud kahe hooaja järel oli sul järgmine välismaa kogemus Türgist. Räägi sellest natuke.

Riihimäelt taheti mulle küll uut lepingut teha, kuid tundsin, et see oli end ammendanud. Madis Kokkuta pakkus mulle Türki mineku varianti. Mulle anti 24 tundi aega, et otsustada. Kuigi mind hoiatati palju sinna mineku eest, otsustasin siiski võtta riski ja nõustuda nende pakkumisega. Kahjuks lõppes see seiklus poole aasta pealt. Türgi liiga mulle muidu meeldis. Seal on väga füüsiline mäng, mis mulle hästi sobis. Kahjuks muu selle ümber polnud seda väärt.

Miks see lõppes hooaja keskel?

Eks tuleb ausalt öelda, et see jäi raha taha. Alguses tundus kõik positiivne. Sain ilusa kolmekorruselise villa basseiniga. Kõik oli tore, kuni üks hommik ärkasin ja majas polnud elektrit. Veetsin siis 30 tundi pimedas, kuna klubil olid arved maksmata. Hiljem sain tuled jälle põlema, kuid ööpäev pärast seda oli vesi kinni pandud. Käisin siis basseinis pesemas end. Jaanuarikuu koondisetsükli ajal tuli kõne, et ma ei pea tagasi tulema Türki, kuna neil olid finantsid lõppenud. Ma siis ei hakanud enam üldse sinna tagasi minema. Mõned spordiriided on siiamaani seal. Õnneks saan öelda, et kogu selle hetkeni välja teenitud palga sain siiski kätte.

-Kristo Voika | Foto: Helin Potter

Türgi aasta järel oli sul järgmine välismaa reis Saksamaale. Kas see oli sama huvitav kogemus?

Kindlasti mitte nii seiklusrohke. Sealt tunti minu vastu huvi juba pikalt. Kuigi tegemist oli neljanda liigaga klubiga, otsustasin minna Saksamaa süsteemi, et ehk saab end töötada sealt lihtsamini kõrgemale. Kuid tegemist oli amatöörklubiga. Pidin päevas kümme tundi tööd tegema, seejärel trenni minema. Päev algas 5.30 ja lõppes 22.00. Pärast trenni on mul raske kohe magama jääda, mistõttu uneaeg jäi nelja tunni juurde ja nii ei saa käsipalli tõsiselt teha. Elasin põhimõtteliselt ehitaja elu.

Sellel aastal oled sõlminud lepingu Tšehhi klubiga Nove Veseli TJ Sokoli. Kas see on sinu jaoks samm edasi?

Hetkel tundub küll nii. Klubi võitleb koduliigas medalitele ja osaleb eurosarjas. Saan olla täisproff, meil on hetkel kümme trenni nädalas. Siin tehakse kvaliteetset tööd. Näiteks esmakordselt minu karjääris filmitakse kõik trennid. Saalis on seinal telekas, kust saab pärast igat sooritust hinnata oma tehnikat ja taktikalisi otsuseid.

Oled nüüd veetnud seal nädala. Kuidas on esimesed muljed võistkonnast?

Esimene imestus oli minu jaoks, kui ma avastasin, et olen võistkonnas vanim mängija, kuigi ei pea end veel nii eakaks. Muidu on tiimis lisaks minule neli leegionäri, neist kõige eksootilisem kindlasti Kameruni mängumees, kes on 205 sentimeetrit pikk. Lisaks neile on klubis peamiselt omad noored. Treener tundub piisavalt karm, kuid samas õiglane. Tuleb alati pärast trenni rääkima ja asju rahulikult üle seletama, kuid samas võib ka vahel kõva häält teha. Klubi uued mängijad peavad hetkel olema alati enne harjutusi varem kohal, et saaks kiiremini teistega samale lainele.

Kuidas on konkurents sinu kohale. Kas eeldad, et alustad mänge?

Peaksin olema põhikoosseisus. Siia võeti küll üks noorem kutt ka minu positsioonile, kuid see on täiesti teise stiiliga mees. Tema mängib pigem kiiruse peale ja on “läbihüppaja”. Minu ülesanne on kogemusega mängu juhtida ja rohkem viskajatele musta tööd teha. See annab treenerile valikuvõimaluse vastavalt sellele, kelle vastu me mängime.

Üle mitme aasta osaled ka jälle eurosarjas, millised on ootused selle suhtes?

Me saime vastaseks Bulgaaria klubi HC Dobrudja. Mul on naljakad mälestused eelmisest korrast, kui mängisin seal euromänge Cocksi eest. Mänguvile kõlades visati kogu plats täis vetsupaberit ja mängu pidi hetkeks katkestama. (Intsident on nähtav all olevas videos – toim.) Õnneks saime jätkata ja lõpuks läksime sealt kindlalt edasi järgmisesse ringi. Samad eesmärgid on ka seekord. Klubi oli rahul, et saime finantsiliselt suhteliselt odava riigi vastase ja samas on ka head võimalused edeneda.

Millised on võistkonna ja individuaalsed eesmärgid?

Ametlikult ei ole öeldud. Treeneriga vestlusest olen mõistnud, et miinimum eesmärk on ikkagi medal. Isiklikult tahaks areneda just aeroobse poole pealt. Loodan saada kiiruse paremaks ja eriti sooviks just keskenduda selle tempo pealt õigete otsuste tegemisele. Siis saaksin paremaks kasuks olla nii oma koduklubile kui Eesti koondisele.

Räägime natuke ka Eesti koondisest. Kuidas võtad kokku asja lõppenud tsükli?

Me oleme uue treeneriga alles tee alguses. Mulle Tomas (Sivertsson – toim.) meeldib ja koostöö sujub. Aga temal võtab ka süsteemi juurutamine aega. Nagu ta ise ütleb, et kui me õpime midagi uut, siis kukume enne alla ja alles seejärel saame üles tõusta. Eks tulemused võtavad aega. Rootsi koolis on hästi tähtis kiirus ja otsuste tegemine selle tempo pealt. Tema filosoofia põhjal peaksime igaüks oma peas natuke korrektuure tegema. Niikaua, kui me oma peas ei usu, et võime võita, seni on seda raske ka platsil realiseerida.

Kuidas võiks Eesti koondis võtta järgmise sammu arengus?

Ma usun, et see võtab lihtsalt aega. Me peame parandama eneseusu osa ja tegema pidevalt tööd edasi. Peaksime leidma klapi vanema põlvkonna ja uute noorte vahel. Neli nädalat aastas, mis me koos oleme, on väike aeg. Sellest tuleks kõik välja võtta. Loodame, et järjest rohkem Eesti koondislasi saab välismaale mängima ja nad omandavad sealt vajalikke kogemusi.

Lõpetuseks, tean, et sa oled omaajal ka rahvatantsu teinud, kas tantsu- ja laulupidu ka jälgisid?

Ise olen tõesti seda kunagi harrastanud, kahjuks tantsupeol ei ole õnnestunud endal kunagi osaleda. Eks olin sel ajal käsipallitrennis. Aga üritust ennast natukene ikka jälgisin. Rohkem käis see taustaks, kui tegelesin muude asjadega.

 

 

Jaga postitust

Lisa kommentaar