Eesti koondislane Mait Patrail on sõlminud uue ühe-aastase lepingu Bundesliga klubi TSV Hannover-Burgdorfiga. 20-aastasena Põlva Servitist Šveitsi tippklubi Schaffhauseni Kadettenisse liikunud käsipallur on nüüdseks alustamas üheksandat aastat Saksamaa kõrgliigas. Vigastuse tõttu eelmise hooaja varakult lõpetanud mängumees loodab uuel aastal jõuda tagasi oma parimate päevade vormi.
Oled olnud alates novembrist väljakutelt eemal? Kuidas tervis hetkel on?
Tervis on parem. Mais tegin võistkonnaga kaasa esimesed pallitrennid. Seisund ei olnud veel päris sajaprotsendiline, aga lähedal sellele. Lühikese puhkuse ja füüsilise ettevalmistusega loodan end algavaks hooaja täiesti terveks ravida.
Kuidas mõjub sportlasele mentaalselt nii pikk eemalolek?
See oli minul teine pikem vigastus viimaste aastate jooksul. Võrreldes eelmisega oli olukord keerulisem. Mul ei olnud järgmiseks aastaks uut lepingut ja kerge pinge oli ikka sees, et mis edasi saab. Loomulikult on sportlase jaoks väga raske kõrvalt vaadata oma võistkonna mänge. Nii koduklubi kui Eesti koondise mängude ajal tuli pidevalt tunne, et tahaks dressi maha võtta ja ise platsile minna.
Oled sõlminud just uue lepingu TSV Hannover-Burgdorfiga, kus oled nüüd alustamas juba kaheksandat hooaega. Millest see otsus ja mis on sind seal nii kaua hoidnud?
Mu soov oli sinna jääda. Klubi tahtis veel mai kuus näha, kuidas ma olen vigastusest taastunud. Ju neile siis meeldis, mida nad nägid ja pakkusid lepingut veel vähemalt üheks aastaks. Hannoveris on mind hoidnud Bundesligas mängimise võimalus, klubi organisatoorne pool ja taastusraviosakond. Siin on mul kõik paigas ja ei näe põhjuseid, miks peaks mujale minema.
Kas oli ka teisi pakkumisi?
Neid pakkumisi on alati. Midagi väga konkreetseks ei läinud. Osad pakkumised on sellised, kus võib tekkida probleeme, kui peaks uuesti vigastada saama. Mõnedes klubides võivad rahasummad, mida pakutakse, olla suuremad, aga kui peaks midagi tervisega juhtuma, siis sellest hetkest enam raha ei näe. Saksamaal on mul omad kindlad arstid ja kindlus, et peetakse kinni kõikidest lubadustest.
Millised on su eesmärgid tulevale hooajale?
Tahaks saada tagasi samasugusesse vormi, kus olin eelmise hooaja alguses. Väravaid tuli palju ja kaitses oli hea tunne. Tähtsaim oleks siiski hooaeg täies mahus platsil olla ja vältida uusi vigastusi. Hooaja alguses tuleb kindlasti ettevaatlikult võtta, kuna mängutunnetusest on puudus. Hooaja käigus loodan järjest paremasse hoogu saada ja olla võimalikult suureks abiks võistkonnale.
Millised on võistkonna sihid järgmiseks aastaks?
Meil on siin olnud kuidagi kordamööda üks hea hooaeg ja üks kehvem hooaeg. Eelmisel hooajal ei läinud plaanide järgi, järelikult on nüüd jälle aeg ilusaid tulemusi näidata. Meie eesmärk on selgelt võidelda esikuuikukohtade nimel. Bundesligas on võistkonnad võrdsed ja tähtis on stabiilsus. Kodus peab kõiki võitma, kui tahad püsida sarja tipus.
Kuidas sa iseloomustaksid teie kodupublikut?
Me mängime kahes saalis. Väiksemasse saali mahub viis tuhat inimest ja see on alati täis ning atmosfäär on väga hea. Publik on mängijatele lähedal ja melu on üks paremaid Saksamaal. Suuremas saalis on kümme tuhat kohta ja seal võivad osad mängud tunduda tühja publiku ees, kuigi saalis võib olla kuus tuhat inimest. Publik on lihtsalt mängijatest kaugel ja jaguneb saali peale ära. Mina eelistan pigem väiksemas saalis mängimist.
Vaatasid ka kindlasti Eesti koondise mänge. Millised olid sinu muljed?
Väga kahju oli, et ei saanud ise platsil mehi aidata. Me ei ole nõrgemad kui Läti või Holland, kuid nüüd nendele kaotamise järel peame taas alustama “mudaliigast” (kvalifikatsiooni esimene ring – toim.) välja ronimist.
Milles sina näed Läti edu tagamaid?
Treener tegi targad otsused. Kaasatud olid vanemad mängijad, kes ei olnud eelmistes tsüklites koondist esindanud. Ilmselt oli mehi motiveeritud ainulaadse võimalusega EM-ile pääseda. Lätil on ju Dainis Krištopans näol hetkel üks Euroopa parimaid mängijaid. Nüüd, kus EM-ile saab 24 võistkonda, kasutasid nad oma võimaluse ära.
Lõpetuseks, kas sind näeb veel Eesti koondise särgis?
Loomulikult! Jätkan koondise esindamist nii kaua, kuni tervis lubab ja treener mind koondisesse kutsub.
