fbpx
Close

INTERVJUU | Rasmus Ots: treener ütles, et ma olin nii paks, et mind polnud mujale panna kui väravasse

Avatar

 

-Rasmus Ots | Foto: Siim Semiskar

Eesti meeste rahvuskoondise väravavaht Rasmus Ots vahetas suvel Saksamaal tööandjat. Aasta tagasi Bundesliga tiimi Bergischer HC-ga liitunud, ent peamiselt klubi duubelmeeskonda esindanud Viljandi kasvandik ühineb Altjührdeni SG VTB ridadega.

Vareli-nimelises Loode-Saksamaa väikelinnas tegutsev SG VTB/Altjührden on pikkade traditsioonidega spordiklubi, sest eelkäija Vareler Turnerbund asutati juba 1861. aastal. Käsipallimeeskond veetis ajavahemikus 1981-2011 24 hooaega teises Bundesligas, lõpetades kahel korral kolmandana.

Guten Tag, Rasmus! Oled teist aastat Saksamaal, kuidas keelega lood on?

Guten dag. Aru saan normaalselt. Vastu suhtlemine pole veel nii hea. Vahest ehk isegi oskaks, kuid kindluse mõttes ütlen siiski inglise keeles. Nüüd uues linnas pean rohkem kasutama kohalikku keelt ja loodetavasti läbi selle õpin ka kiiremini.

Lähme ajas natukene tagasi. Käsipallis tuleb pall väravavahi suunas kohati nelja meetri pealt 120 kilomeetrit tunnis . Miks sa sinna minna otsustasid?

Võib öelda, et minu eest tehti see valik ära. Ma alustasin ju väljakult. Siis üks hetk Vasja (Viljandi legendaarne treener Lembit Nelke – toim.) ütles, et ma peaks väravasse minema. Tuli esimest trennist peale suhteliselt hästi välja ja nii sinna jäin. Eks alguses oli natuke ikka hirmu palli ees, kuid nüüdseks on see läinud, liigutused on juba automaatsed. Kui praegu korra vastu vahtimist saan, siis eks hetkeks tõmbab kookonisse, aga olen sellega leppinud ja see läheb kiirelt üle.

Sellega seoses meenub üks lugu legendaarsest juhendajast. Olime vist C-klassi meistrivõistlustel. Paljud olid vigastatud. Mängisin siis väljakul. Turniir läks hästi isegi. Tagasi sõites bussis ütles Lembit: “Ma oleks ju su omal ajal võinud platsile isegi jätta, aga sa olid nii paks, kuhu ma siis su ikka mujale panin, kui väravasse.”

Eelmine aasta liikusid esimest korda karjääris välismaale. Kuidas see pakkumine tuli?

Ühe koondisetsükli järel tekkis huvi end välismaal proovile panna. Hakkasin siis agenti otsima. Saatsin kokku üle 100 e-maili, sealt leidsin umbes viis inimest, kellega olen siiamaani kontaktis. Siis tuli Bergischeri pakkumine. Eks see väiksest Eestist tulles on ikka raske võimalusi leida, aga minul läks õnneks.

Teatavasti oled sa pärit Viljandimaalt Mõisakülast. Kuidas oli esimene aasta minna sellisest väikesest linnast välismaale?

Ei olnud hullu midagi. Selles suhtes oli see linn iseloomult Viljandi laadne. Suhteliselt vaikne maakoht. Seal olid sõbralikud inimesed, kes aitasid paberimajandusega. Korteris, mis mulle hangiti, oli olemas kõik eluks vajalik. Ega liiga palju sellele aega mõelda polnud. Meil oli 8-9 trenni nädalas, alguses ettevalmistavas faasis isegi kohati 12.

Käsipalli poole pealt oli sul kõva pendeldamine Saksamaa meistriliiga võistkonna trennide ja viienda liiga harjutuste vahelt. Kui raske see oli?

See oli nagu öö ja päev. Viienda liiga ehk nii-öelda duubelvõistkonnaga oli tase amatöörlik. Trennis liiga palju rahvast polnud, eriti kui A-klassi poistel oli oma mäng. Bundesliga võistkonnaga harjutades oli aga hoopis teine jutt. Kogu asja ülesehitus oli palju individuaalsem. Neil oli tõeliselt professionaalne väravavahtide juhendaja, kellega mul oli hea klapp. Tunnen, et arenesin seal iga korraga tohutult.

Said ka osaleda Bundesliga mängudel. Räägi, mis tunne valdas sind esimest korda sellel tasemel dressi selga ajades?

Algas kõik sellest, et esindusvõistkonna üks väravavahtidest sai vigastada. Siis öeldi mulle, et saan koosseisu. Võin täitsa ausalt tunnistada, et olin näost täitsa valge kui saali uksest sisse astusin. Meie kolmetuhande kohaline saal oli juba tund enne mängu puupüsti täis. Istusin seal pingil, ootasin hirmu ja ootusärevusega, kas põllule lükatakse. Ei tea siis, kas treener nägi mu kahvatut palet või polnud lihtsalt vajadust, kuid seekord ma võimalust ei saanud. Järgmises kohtumises võõrsil Hannoveri vastu sain juba platsile, närvid olid paremad ja asi läks tagasi oma tavalisse rutiini.

-Janne Ekman ja Rasmus Ots | Foto: Eesti Käsipalliliit

Nüüd oled siirdunud Saksamaal uude klubisse, kas oli ka teisi pakkumisi?

Altjührdeni SG VTB variant tekkis juba maikuus. Mul ei olnud julgust kauem oodata ja võtsin selle vastu. Kui juba nimed olid paberil, tekkis teisi variante ka, aga mis neist enam mõelda. Värskelt sündinud lapse ja perega oli see kõige lihtsam. Mul on ainult aastane leping, eks siis saan edasi vaadata.

Sa oled nüüd uues klubis nädala olnud kohapeal. Millised on esimesed muljed?

Klubi kukkus eelmisel aastal kolmandast liigast neljandasse. Tase on siin kindlasti parem kui Bergischeri duublis. See võistkond tundub stabiilsem ja tugevam. Muidugi Bundesliga klubiga võrrelda ei anna. Pallidega me liiga palju tööd veel teinud ei ole, nii et täpsemat infot on hetkel raske anda.

Millised on võistkonna ja sinu isiklikud eesmärgid selleks aastaks?

Kuna võistkond alles kukkus neljandasse liigasse, siis on loomulikult eesmärk tõusta tagasi kolmandasse. Isiklikus plaanis tahaks teha sammu stabiilsuse suunas. Ehk see eelmise aasta pendeldamine kahe erineva võistkonna vahel tegi seda raskemaks. Nüüd saan ka mentaalselt lihtsamini valmistuda, sest ümberringi on koguaeg samad inimesed. Loodan olla siin põhiväravavaht, aga treenerist olen selgelt aru saanud, et kuigi mind on sellele kohale võetud, ei tähenda see, et ma saan mingit erikohtlemist. Ma pean samapalju tööd tegema kui teised.

Millised on sinu tugevused ja nõrkused väravas?

Ei oskagi niimoodi välja tuua. Ma arvan, et ma pean kõiges juurde panema. See on loomulik, et välismaal arenen igas valdkonnas kiiremini. Jalgade töö, plahvatuslikkus, positsiooni valik – kõik need on asjad, mis sõltuvad teineteisest ja millega pean tööd tegema. Väravavahi kohta olen veel noores eas. Kogemust on kindlasti juurde vaja ja eriti mänge võimalikult kõrgel tasemel.

Millised on sinu tulevikuplaanid?

Sellele on lihtne ja lühike vastus. Ma tahan tulevikus stabiilselt olla algkoosseisus võimalikult kõvas võistkonnas, kes mängib ka eurosarjas.

Räägime natukene koondisest. Kuidas on sinu esmased muljed?

Minu meeleolu on väga positiivne. Imet ei oodanud. Eks tulemused võtavad aega. Oleks päris sinisilmne uskuda, et Eesti materjaliga midagi kiirelt tuleb. See on järjepidev protsess. Meil on siiamaani olnud selline Ameerika mägedel sõitmine. Käime pidevalt üles-alla. Treeneril võtab aega, et oma ideoloogia võistkonnas paika panna. Küsime käsipallipublikult natukene kannatust ja küll need võidud ka tulema hakkavad.

Lisaks peatreenerile on käsipallikoondisel ka uus väravavahtide treener, kuidas sujub sinu koostöö temaga?

Meil sujub omavaheline suhtlus väga hästi. Esimesest trennist peale on olnud hea klapp. Väravavahile on väga tähtis spetsiaalse juhendaja olemasolu. Aga neid on ka erinevaid. Õnneks on koondises selline mees, kellega mu ideoloogia kattub. Enne mängu näiteks teeme videoanalüüsi, mina räägin oma mõtted, tema annab enda arvamuse ja siis leiame kompromissi seal vahepeal.

Järgmised koondise vastased on Luksemburg, Türgi ja Belgia. Millised mõtted sind valdasid, kui loosimise tulemusi nägid?

Selge on see, et meie jaoks lihtsaid kohtumisi pole. Heal päeval võime nende kõigiga mängida. Palju oleneb sellest, kuidas me ette antud plaani realiseerime. Aga Eesti-sugune võistkond loomulikult ärakukkumisi endale lubada ei saa. Peame stabiilselt oma taset tõstma. Austame vastast, aga läheme kõiki võitma.

Lõpetuseks, oled värskelt saanud isaks, kuidas on see su elu mõjutanud?

Esimesed paar kuud olid loomulikult keerulisemad. Aga õnneks on mul kodus esmaklassiline perenaine, kes majandab selle poolega väga hästi. Poiss on hea kontrolli all. Sünnituse päev oli muidugi ekstreemne kogemus. Kell 6 hommikul sündis laps, veetsin öö haiglas, siis põhimõtteliselt ruttasin otse õhtul mängule.

scroll to top