INTERVJUU | Värske karikavõitja ja aasta treener Musting: Eesti käsipalli seis ei ole hea ja suurt optimismi endale lubada ei saa

-Kalmer Musting | Foto: Siim Semiskar

Käsipall24.ee leht vestles värske karikavõitja ja Eesti aasta 2019 parimaks treeneriks valitud Põlva Serviti juhendaja Kalmer Mustinguga.

Rääkisime Mustinguga esimestest emotsioonidest pärast karikavõitu, mida tähendab mehe jaoks aasta treeneri tiitel ning mida arvata Eesti koondise ja käsipalli seisust üldiselt.

Millised on esimesed muljed pärast värsket karikavõitu?

Üldine mulje on rahulik. Juba tulevad uued asjad peale. Terve see nädal on meil väga töine tegemine. Täna on küll puhkepäev, kuid homsest alustame taas treenimist. Meid ootab ju see nädal ees Eesti meistriliiga kohtumine ja siis nädalavahetusel Balti liiga Leedu ja Läti meistritega. Kindlasti tulevad neist põnevad matšid, mis on kirge täis ja loodame, et suudame võõrsil nendega algusest peale hästi mängida.

Erinevaid karikaid ja tiitleid on sinu auhinnakapis väga palju, kas emotsioon võitmisest on ikka sama?

Ma ei saa siinkohal kindlasti vaadata seda ainult isiklikust vaatepunktist. Loomulikult on mul hea meel, kuigi ma ehk kohati seda enam niipalju välja ei näita kui minevikus. Meil on noor grupp, kahe hooaja vahel toimus verevahetus. Minu positiivne emotsioon tulebki pigem sellest, kui ma vaatan, kuidas nemad reageerivad ja kui emotsionaalsed nemad on iga värava ja võidu üle. See näitab, et me liigume õiges suunas. Mulle endale pakubki rohkem praeguses faasis huvi see, kuidas me suudame nendest noortest mängumehed teha. Kõik võivad öelda, et pidevalt areneme ja teeme tööd noortega, aga kas me ka reaalsuses sellega hakkama saame. Ära ei saa ka unustada meie veteranmängijaid, kelle panus pole olnud väiksem, et meie keemia ja koostöö tiimi sees hetkel väga hästi toimib. Siit on hea edasi minna.

Kas tähistamiseks ka aega oli?

Meil oli tagasihoidlik õhtusöök. Suuremat tähistamist hetkel ei olnud. Pidime juba mõtlema järgmisele päevale ja eesootavale raskele nädalale. Meil on siin Põlvas väljakujunenud selline jõulutraditsioon, sel aastal plaanime teha sportlikuma pühade eelse ürituse. Suurema tähistamise lükkame siis tõenäoliselt sinna.

Kõik, kes teavad käsipalli, teavad kui tähtis on Anatoli Chezlovi roll Servitis, kuidas oled aga rahul teie teiste välismängijate panusega?

Chezlov on loomulikult Põlvas juba nagu oma mees. Suurepäraste isikuomadustega ja võitlejahingega on mehe panus olnud väga suur selles, et meie sisekliima on sel hooajal hea olnud. Arturš Meikšans on veel noor ning meil on pikem koostöö ees ja tema tegevusega olen suures pildis rahul. Stanislav Kholodiukiga on aga seis selline, et tema on üks vähestest mängijatest, kellega ei saa rahul olla. Meil on siin suur mõttekoht, kas ja kuidas koostöö temaga edasi läheb.

-Kalmer Musting | Foto: Helin Potter

Võitsid ka eile aasta treeneri tiitli, mida see sinu jaoks tähendab?

Loomulikult oli see võit väga meeldiv. See on tunnustus tehtud töö eest, aga ega ma ei oleks solvunud, kui see oleks kellelegi teisele antud.

Aasta lõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg. Kuidas võtaksid Põlva selle kalendriaasta kokku?

Meeste seas on meil olnud edukas aasta. Kevadel võidetud Eesti meistritiitlile lisasime nüüd karikavõidu. Ehk väikse negatiivse punktina peab välja tooma Balti liiga finaalturniirilt välja jäämise, kuid seal sattusime lihtsalt kehvasse seisu, kui veerandfinaalis jäima kõva võitluse järel alla hilisemale võitjale Riihimäe Cocksile.

Noorte koha pealt ei saa aga mainimata jätta muret tektitavat asjaolu, et poiste seas ei ole sport ja käsipall enam lihtsalt prioriteedid. Järjest rohkem kostub arvamust, et laps käib küll trennis aga sportlaseks olemine ei ole enam eesmärk. Eks meie ühiskond ja riigijuhid on selleks palju teinud, et sporti ja kehalist kasvatust sellisesse positsiooni seada. Aga meil on siin Põlvas kolm treenerit, lisaks minule Rein Suvi ja Henri Sillaste, kes siis peavad lastele seda usku ja kiindumust sisestama.

Räägime natuke Eesti koondisest ka. Paljude arvates oli koondise viimane edukas tsükkel sinu juhtimisel. Miks sinu arvates ei ole Eesti koondis enam sel tasemel esinenud?

Ma võin üldiselt seda teemat loomulikult kommenteerida. Alustaksin sellest, et mina end kellestki kõrgemale ei sea, kuningana end ei tunne, olen tavaline treener ja see on minu arvamus. See jada, kuhu me oleme jõudnud ei ole juhuslik. Käsipall24 kirjutas ka hiljuti siin 10 aastat tagasi maailmas 12 hulka jõudnud juunioride koondisest. Me olime siis nende noortega mitte Euroopas, vaid maailmas sel  kohal. Aga kus me siis täna oleme? Me oleme selle seisu maha mänginud.

Ega siin ühest lahendust ei ole. Vigu on tehtud palju. Eelkõige see, mis pärast seda saavutust tehtud on. See on juhtimise ja kõige muu kooslus. Lumepall läks veerema valele poole ja seda peatada on raske. Olukord on kehva ja suurt optimismi omale lubada ei saa. Olen ka ise meie praeguste noortekoondiste tegemise juures ja tänane seis ei ole kindlasti nii hea, kui see oli siis.

Üks suur põhjus on selles, et meie seast on lahkunud mitmed Eesti käsipalli korüfeed, kes valmistasid meie noortekoondistele mängijaid. Enam neid inimesi ei ole. Käsipalli inimene neid nimesid kindlasti teab. Nende õpilasi enam peale ei tule. Viimased õpilased veavad veel meestekoondist, kuid ka nemad on juba 30 ringis. Põhjuseid leiab ja mitte vähe, siinkohal ei ole mõtet rohkem peensustesse minna.

Kui nüüd lõpetame natukene positiivsema noodi peal, Janar Mägi ütles viimases intervjuus, et ei jõua jõulupuhkust ära oodata. Kas treeneril on ka see võimalus, et jõulude ajal saab natuke rahulikumalt võtta?

Jah, kindlasti. Me oleme aastaid teinud nii, et mehed saaksid jõulud ja aastavahetuse oma peredega veeta. Ei ole vaja tõmmelda käsipalliga. Treener saab ka rahulikult olla, kõik lihtsalt omal ajal. Kui on tööaeg, siis on töö. Kui on puhkus, siis on puhkus. Me teame kõik, kui vajalik on puhkus sportlasele.

 

 

 

Jaga postitust

Lisa kommentaar