Hooaja esimeste mängude pealt ennustamine on tänamatu töö ja järelduste tegemine võib olla enneaegne, kuid Käsipall24.ee võtab selle ikka ette ja toob teieni kolm tähelepanekut nädalavahetusel Põlvas toimunud rahvusvaheliselt turniirilt.
Põlvale võib Eesti meistritiitli juba praegu ära anda
Väga raske on näha, kes takistaks Servitil võtmast oma kuuendat järjestikust tiitlit Eesti meistrivõistlustel. Põlval on olemas liider Anatoli Tšezlovi näol, äärtel kogemust ning kiirust Kristjan Muuga ja Henri Sillastega eesotsas, lisaks suures koguses noori mängijaid, kellel on kõigil isu tõestada, et nende koht on põhikoosseisus. Tõesti karikaturniiri formaadis, kus lõpuks on asi kinni ühest mängust võivad teised meeskonnad neid üllatada, kuid seerias, kus on vaja võita kolm mängu, ei näe selleks suuri võimalusi. Kui üldse mingi koha pealt norida, siis võib probleemiks pigem osutuda liiga pikk pink. Nii nagu oli Saaremaa võrkpalli klubil eelmine aasta, olukorras kus igale positsioonile on võtta kaks, vahest kolm võrdset mängijat võib tekkida Kalmer Mustingul probleeme nende pallurite leidmisega, kes otsustavatel hetkedel platsil olema peaks.
Kui siia juurde arvestada fakt, et teised Eesti võistkonnad ei ole suuri muudatusi uueks hooajaks teinud, siis ei näe põhjust, miks tänavune meistriliiga ei peaks kulgema sama stsenaariumi järgi kui eelmine.
Uus joonemängija on toores
Kas Kalmer Musting on võtnud järjekordse lihvimata teemanti? Põlva treener on minevikus korduvalt tõestanud, et suudab võistkonda hankida suhteliselt toore mängumehe ning teha temast Eesti tasemel korraliku palluri. Hetkel Sankt-Peterburi Nevas mängiv Pavel Turaev on vaid üks näide sellest.
Sama olukord tundub olevat ka Lätist hangitud 207 sentimeetri pikkuse joonemängija Arturs Meikšansiga. Hetkel nägi mees veel väljakul natukene kohmetu välja, aga potentsiaali mehel on. Selliste füüsiliste näitajate juures tuleb vaid loota, et Serviti treener suudab ta tugevused välja tuua ja juba kevadel näeme seda meest näitamas kõike, milleks ta on suuteline. Kui suureks abiks on lätlane juba nädala pärast algavatel eurosarja mängudel, näitab tulevik.
VIljandi võib võidelda kõigiga
Kuigi Viljandi ei lähe ehk meistriliigale peale sel hooajal just tiitli mõtetega, ei saa nad olema mugav vastane kellelegi. Isegi pooliku koosseisuga näitasid noored mulgid Põlva turniiril nende linnale väga omast võitlusvaimu ning alla ei antud isegi suures kaotusseisus. Kahjuks on võistkonna mitmete pallurite prioriteet ikkagi töökohustused ja palju oleneb, kes mingile mängule kohale tuleb. Kuid täiskoosseisus Viljandit, eriti Eesti ühe parima kodupubliku ees, ei tohiks alahinnata keegi.
Kuue koondises või selle piiril oleva mängija (Kristo Voika, Karl Roosna, Karl Toom, Rasmus Ots, Sten Maasalu, Ott Varik) lahkumine jättis küll Viljandile oma märgi, kuid tundub, et noori tuleb pidevalt peale. Aleksander Pertelsoni ja turniiril end positiivse poole pealt näidanud Martin Brauni arengut saab olema huvitav jälgida ka sel hooajal. Ükski teine Eesti võistkond ei saa sellise välismaale saadetud mängijate arvu juures öelda, et on võimeline siiski medalitele mängima.
