Käsipall24.ee jätkab naiste käsipallile peale vaatamist. Täna vestlesime oma elu neidude ja tüdrukute poolel meie ala arendamisele pühendanud Reval-Sport Mella treeneri, Ella Kungurtsevaga. Juttu tuli nii mullusest hooajast, klubi hetkeseisust, kui ka tulevikuplaanidest.
Mängijana neljal korral Eesti meistriks tulnud Kungurtseva (1987–89 Tallinna Näidislinnuvabriku ja 2001 RSK Loo/Talleggi naiskonnas), pühendas pärast karjääri oma elu tüdrukute treenimisele. Erinevate juunioride ja naiste koondiste juhendaja on pingil tulnud üle kümne korra Eesti meistriks.
Reval-Sport/Mella lõpetas tänavu naiste karikavõistlused pronksiga ning Eesti meistrivõistlustel seisti tabelis enne koroonaviiruse puhangut esikohal. “Ütleme nii, et sel hooajal tegi võistkond hea töö. Põhiliselt oli meie ülesandeks arendada noori mängijaid,” rääkis Kungurtseva Käsipall24.ee lehele. “Kui aasta eel astusid nii mõnedki kogenumad mängijad kõrvale, siis andis see võimaluse uuele generatsoonile. Tüdrukud olid heas vormis ning näitasid, et nad on valmis vastutust kandma.”
“Ma usun, et nad ei suutnud meie vastu end kokku võtta. Eks naised arvasid, et saavad meie vastu lihtsalt hakkama,” rääkis Mella treener meistrivõistlustel saadud üllatavast võidust Padise üle. “Meil oli aga vastupidi, tahtsime pärast karikaturniiri kaotust näidata, et saame neile vastu. Tüdrukutel tuli mäng hästi välja. Ei tea siis, kas see oli vedamine või hea töö tulemus.”
“Töö seisma ei ole jäänud. Kriisi ajal olid meil tüdrukutele indviduaalsed ülesanded ja kavad ning saime kõvasti tagasisidet videote kujul. Mai algusest oleme juba õues trenni teinud ning kohe, kui saime loa saalis treenida, kasutasime ka seda võimalust,” sõnas Kungurtseva hetkeolukorra kohta. “Loomulikult osaleme tuleval hooajal kõigis liigades. Meil kasvavad pidevalt peale uued andekad tüdrukud ning konkurents naiste hulka pääsemiseks on kõva.”
“Mitmed 2004 sündinud tüdrukud tegid suure sammu edasi ning suure panuse andis Angelika Šalk,” vastas juhendaja küsimusele, kas ta ka kedagi sel hooajal eraldi välja tooks. “Neidude positiivset arengut näitab seegi, et kui olin Venemaal koolitusel, siis nii mõnegi noore tüdruku esitused hinnati isegi meie idanaabri pronksivõistkonna, CSKA naistetiimi vääriliseks.”
“Rannakäsipallil enam ei osale. See on hoopis teine mäng, teised lihased. Minu arust on see tüdrukute põlvedele liiga suureks koormuseks. Kolmel eri pinnasel: metsas, rannas ja saalis treenimine võib liiga kergelt traumasid tekitada,” ütles noortekoondise treener rannakäsipalli ja suveplaanide kohta. “1997. aastal sündinud neidudega proovisime seda ala, pärast oli mitmel vigastused ning ei saanud nendega korralikult tööd teha. Me puhkame sel ajal ning augustis peame oma traditsioonilise laagri.”
“Kindlasti tuleks alustada naiste koondise kokkukutsumisest. Tüdrukutel peab olema suurem eesmärk kuhu poole pürgida,” tõi Kungurtseva välja oma mõtted, kuidas naiste käsipalli seisu parandada. “Sellesse ringi peaks kaasama sportlased, kes seal ka olla tahavad. Alustada võiks näiteks maavõistlustega ning kui näeme, et asjal on jumet ja mõtet edasi minna, siis võime samm-sammu haaval ka ametlike võistluste poole liikuda.”
