Pärast kuueaastast pausi tagasituleku teinud Risto Lepp lõpetas mängijakarjääri

-Risto Lepp | Foto: Siim Semiskar

Eelmisel hooajal enda loodud HC Tallinna käsipallimeeskonnas peale kuueaastast pausi tagasituleku teinud Risto Lepp andis Käsipall24.ee lehele intervjuu, kus kinnitas,  et sel hooajal ega ka tulevikus teda enam mängijana platsil ei näe.

36-aastane mängujuht Lepp mängis karjääri jooksul Eesti klubidest veel HC Tallase ning HC Kehra eest, välisklubidest jäid pikaajalise Eesti koondislase nimistusse SV Anhalt-Bernburg (Saksamaa 2. Bundesliga), Labaro Toledo, Bidasoa Irun (mõlemad Hispaania esiliiga) ning Dudelange (Luksemburg). Õlavigastuse tõttu lõppes Lepa profikarjäär 2013. aastal Luksemburgi klubis ning peale seda naasis ta kodumaale HC Tallinna käsipalliklubi noortetööd arendama. Eelmisel hooajal tegi mees tagasituleku HC Tallinna meestevõistkonna rivistuses ja viskas finaalides kolme mänguga 11 väravat.

Miks otsustasid eelmine hooaeg platsile naasta?

Eks see tagasitulek eelmise hooaja lõpus mängijana oli rohkem eksperiment, et kas on üldse võimalik peale nii pikka pausi sellisel tasemel hakkama saada, kuidas opereeritud viskeõlg vastu peab ning mis tasemele meie klubi mehed jõudnud on. Ihkasin tegelikult tulla HC Tallinnaga mängijana Eesti meistriks, kuid kahjuks see ei realiseerinud. Serviti vääris võitu. Meil oleks olnud šanssi vaid siis, kui oleksid olnud rivis vigastatud kaitse tugitala Rainer Kelk ning finaalides viskekäe randmevigastusega mänginud Uku-Tanel Laast. Aga oleksid ei maksa. Arvestasin ise, et annan Ukule veidi puhkust, kuid tuli välja, et pidin põhimängujuhi rolli kandma. Tagantjärgi tarkusena oleksin pidanud liituma meeskonnaga juba jaanuaris, siis oleksin play-offideks juba rütmiga harjunud ja võistkonda rohkem aidata saanud. Kuid peaasi, et sain jälle käsipalli nautida ja keha pidas kenasti vastu. Meie jaoks oli hõbe kullamaiguga.

Kuidas sa tagasitulekuks valmistusid?

Eelmise hooaja lõpp oli vägev eksperiment nii enda mängimise poole pealt kui ka tuleviku treeneriametiks infot kõrva taha pannes. Ütlen ausalt, et valmistusin selleks ülitõsiselt. Tegin meestega suvel üldfüüsilise ettevalmistusperioodi kaasa, hoidsin ennast pidevalt vormis ning enne kui talvel pallitrennidesse ronisin, siis käisin veel täiesti üksinda Egiptuses treeninglaagris, kus õppisin uuesti tundma, kuidas keha tugevatele koormustele vastu peab. Hooaja viimased paar kuud elasin profisportlase kombel.

Mida see kogemus sulle andis?

Eksperimendi järgselt tajusin ise platsil ja trennis olles, et meie mehed olid pooleteise aastaga kõvasti edasi läinud. Tugev järjekindel süsteemne töö arendab noori kiirelt. Teiseks nägin, et profisportlase kombel elades, mille sekka kuulus täisväärtuslik ööuni, lõunauinak, mitmekülgne toitumine, toidulisandid, taastuvahendid ja puhkus, on võimalik isegi minu vanuses taastuda ka tugevatest trennidest. Saab saavutada üldfüüsiliselt hea vormi ning vigastusi vältida. Vaid neid asju jälgides saavad ka noored edasi areneda ning tugevasse välisklubisse jõuda. Kolmandaks nägin, et treenerina on tihti harjutuste ajal raske kõrvalt aru saada, kas mängija ikka pingutab 100 protsenti või mitte. Ise väljakul mängijatega olles oli seda väga lihtne märgata.

Mängijatest saab trennides veel rohkem välja pigistada, muidugi juhul kui neil on kõik tervisega korras ja ülekoormuse riski pole. Väsimus trennides on pigem mentaalne kui füüsiline. Pingutamine muutub mingil hetkel raskeks ning sel hetkel endast maksmumi andmine on vaid tahtejõu küsimus. Muidugi on see libe tee, kuna kõige lihtsam on harjutades iga päev gaasi anda, kuid sel on väsimuse ja ülekoormuse tõttu katastrofaalsed tagajärjed vigastuste ja alavormi näol. Lõpuks loeb võrdsete füüsiliste ja tehniliste eeldustega mängijate vahel vaid enesekindlus ja otsuste tegemine. Kõrgel tasemel löövad läbi tugevad isiksused, kes ei lase ennast ümbritsevast kõigutada ning keskenduvad oma sooritusele.

-Risto Lepp | Foto: Siim Semiskar

Kas sul on oma pikast karjäärist ka midagi kripeldama jäänud? 

Oma mängijakarjääriga täiesti lõpuni kindlasti rahule ei saa jääda, kuna mul oli väikese poisina unistus ikka mängida käsipalli NBA-s ehk Saksamaa Bundesligas. Sinna kahjuks ei jõudnud, kuid kui tulevikus alustan profitreenerikarjääri, siis niipidi on võimalus sinna ikka jõuda. Kui õlavigastust poleks tulnud, siis mängiksin ilmselt tänaseni kuskil välismaal.

Oled näinud käsipalli nii mängija, kui treenerina. Milliseid muudatusi teeksid oma treeningutes nüüd?

Olin igas klubis ja koondises enamasti vaid rünnakul käiv mängujuht. Ma pole olnud kaitses eriline mängumees. Käisin rünnakul 20-30 sekundit sees ja siis jälle kaitses välja. Kuna olin kiire lihastüübiga plahvatuslik mängija, siis praegu ennast kehaliselt ettevalmistades keskenduksin veel rohkem treeningutel oma tugevate üldfüüsiliste külgede lihvimiseks. See tähendab plahvatuslikkuse arendamist, kiirust ja kuni pooleminutilisi intervalle. Tundsin ennast alati mängude alguses esimesed 10-15 minutit väga hästi, kuid vahetusse spurdiga joostes tihti väsitasin ennast liiga kiiresti ära.

Tehnika, enesekindluse ja otsuste tegemisega polnud mul kunagi probleeme, kuna mängisin noorteklassist alates alati põhikoosseisus. Tagantjärele tarkusena, noorena välismaale minnes, oleksin pidanud veel rohkem mänguolukordi ise lahendama ja võtma rohkem riske. Eksima olukordades, kus keskmängijana on pidevalt vaja valida mitme erineva lahenduse vahel. Kippusin liiga tihti mängima kokkulepitud liikumisi, mille lõpplahendustel oli mõni üksik variant. Kui see välja ei tulnud, siis võttis peale rünnaku kokkujooksmist tihti sisemine hädaviske enda peale.

Mida on pikk karjäär sulle andnud?

Sain karjääri jooksul elada, õppida, treenida ja mängida Taanis, Saksas, Hispaanias ja Luksemburgis. Erinevate kultuuride kogemine, mitmed omandatud võõrkeeled, tutvused ja kogemused tegid minust palju mitmekülgsema inimese.

Hetkel keskendub Risto Lepp HC Tallinna klubi arendamisele.

 

balteco.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar