Käsipall24.ee podcastis “Kahekordne” oli sel nädalal külaliseks eelmise sajandi parim, kindlasti Eesti tuntuim käsipallur, Riho-Bruno Bramanis. Mehega tuli juttu nii paljude juhustega rikastatud elust, ajast Jaapanis, kui ka erinevatest rollidest mängija, treeneri, isa ja reisikorraldajana. Toome teieni nüüd ühe osa saatest, kus mees rääkis oma õnnelikust pääsemisest Riia Celtnieksi ridadesse olümpiavõitjate vastu mängima.
“See on seotud sellega, et tuli Nõukogude armee sõjaväe kutse ning kuna minu isa oli kodumaa kirjas põgenik, siis mind tembeldati riigireeturi pojaks. Esimene siht oli Afganistan, sealt ma kuidagi Vana-Tallinnatega keerutasin end välja ning mul õnnestus Riiasse jääda. Lätis õnnestus mul tänu Karhu tossudele, nagu see nõuka ajal ikka käis, pääseda ühest sõjaväe osast teise,” ütles Bramanis podcastis.
“Lätis sain hakata treenima Riia Celtnieksi koosseisus, kes osales tol ajal ka Nõukogude Liidu kõrgliigas. Sealt ma sain väga hea kooli ning kui sõjavägi ära lõppes jäin sinna veel üheks aastaks pallima. Liidu meistrivõistlustel tulime Läti klubiga kuuendaks. 1988. aastal võitis ju Nõukogude koondis Souli olümpiamängud ning me mängisime liigas olümpiavõitjate vastu, see oli vägev kogemus.” (saates kuulatav 9:40 – 12:00)
Lisaks rääkisime podcastist Bramanise rollist meedias ja “Kahes Kanges” (01:30 – 07:00). Tema paljudest juhustest iseloomustatud karjäärist (08:00 – 27.30) ja elu teisest faasist, kuhu kuulusid treeneritöö ning reisimine Jaapani vahelt (28:00 – 38:00). Edasi andis Bramanis oma kriitilise vaatenurga Eesti koondisest ja selle juhtimisest (41:15 – 49:00).
Lõpetasime arutlusega aktuaalsetel teemadel, kus rääkisime Käsipall24.ee All-Star võistkonnast, Eesti läbi aegade parimatest käsipalluritest, treenerite pöördumisest, tänasime meedikuid ning vestlesime Bramanise hobidest (50:00 – 1:10:00)
Kuula ka meie teisi podcaste:
HC Tallinna tegevjuht: Laastu ja Pinnoneni lisandumisega oleks hooaja lõpp eriti põnevaks läinud
