30. novembril aastal 1999 nimetas Eesti Käsipalliliit 20. sajandi Eesti silmapaistvamad käsipallurid, kellest meeste poolt valiti parimaks mängijaks Riho-Bruno Bramanis ning väravavahiks Urmas Träder. Sajandi käsipallitegelase ning treeneri tiitliga pärjati praeguseks meie seast lahkunud Enno Karrisoo.
Käsipall24.ee alustab intervjuude seeriat, kus tutvustame lugejatele eelmise sajandi parimateks valitud käsipallureid. Esimesena saab kõnevooru eelmisel nädalal 65. aastaseks saanud Eesti eelmise sajandi parimaks väravavahiks valitud Urmas Träder, kes räägib nüüd oma hiilgavast karjäärist, praegusest käsipalli seisust ning 50. aastaselt meistriliigas platsil seismisest.
Sajandi sümboolne koondis:
Urmas Träder, Mati Piilpärk, Ain Pinnonen, Ahmed Porkveli, Riho-Bruno Bramanis, Margus Varik ja Hendrik Karlson.
1955. aastal sündinud Urmas Träder lõpetas 1973 Tallinna 22. kk-i ja 1987 Moskvas KKKI. Käsipallitreeninguid alustas 1967 Tallinna Kalinini rajooni SK-s Enno Karrisoo juhendamisel. Hiljem on tema treenerid olnud Ilmar Kalle, Albert Kassiev ja Jüri Lepp. Ta võitis nõukogude liidu meistrivõistlustel 1987 Moskva lennundusinstiduudi meeskonnas pronksi. Muudele saavutustele lisaks on Träder tulnud kaheksal korral Eesti meistriks: 1977/78/79 Kirovi-nimeline näidiskalurikolhoosi ning 1993/94, 2003/04 ja 2006 HC Kehra meeskonnas.
Esmalt Palju Õnne Urmas! Alustame algusest, kuidas üldse käsipalli juurde sattusid?
Trenni vedas mind nüüdseks meie seast lahkunud legendaarne käsipallitreener Enno Karrisoo. Tema tuli meie koolihoovi peale seda ala tutvustama ning kuna mina olin selleks hetkeks väravas seisnud nii jalgpallis, kui jäähokis, siis läksin küsimise peale ka neile postide vahele seisma. Hiljem läksin aastaks õppima ja mängima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kuid õppimine mul liiga hästi välja ei tulnud, sport tundus lihtsalt huvitavam.
Pärast seda sain mängima tolleaegsesse Eesti tippmeeskonda, Kirovi kalurikolhoosi. See oli noorele poisile nagu unistuste täitumine. Mäletan, et me nägime noortena laskestaadioni välisväljakutel nende treeninguid ja mõtlesime, et tahaks ka kunagi nii suureks ja vägevaks saada, kui need mehed.
Järgnesid kaks sõjaväeaastat Sevastoopolis, pallimäng tuli ajutiselt katkestada. Urmas lasi õigeaegselt käest võimaluse spordiroodu pääseda. Sügisese värbamise ajal õppis ta veel TPI-s, kevadel määrati aga kohe laeva peale, enam ei käinud eestlaste võim sõjaväest üle. Laev, kus käsipallur merejalaväelasena teenis, täitis tähtsat ülesannet, millest tol ajal ei tohtinud iitsatadagi. 1979. aastal kutsuti eestlasest väravavahti Moskvasse. Kaheaastase pausi järel oli raske uuesti alustada. “Tundus, et kõik põhitõed olid ununenud. Alles teisel aastal sain enam-vähem korralikult mängida,” tunnistas Träder tol ajal Eesti Päevalehele.
Kolme Eesti meistritiitli järel viis tee sind Moskvasse koguni 12 hooajaks, mis on kauem, kui näiteks Jaak Lipso või Viljar Loor.
Kiievis toimunud rahvaste spartiaakaadil jäin silma Moskva Kaliningradi oblasti võistkonna juhtidele. Vene föderatsiooni vastu tuli mäng eriti hästi välja. Algus seal oli väga raske, treeningkoormused kasvasid tohutult. Harjutasime kolm korda päevas ning iga trenn võis venida paari tunniseks. Tolleaegsete reeglite kohaselt pidi võistkonna üks väravavaht olema üle 1.95 meetri pikk ning platsil viibima vähemalt 15 minutit. Meil oli küll kolm meest postide vahele panna, kuid nende ettekirjutuste tõttu sain piisavalt mänguaega.
Tulemuste poolest oleks võinud Venemaal veedetud aastad paremini minna. Ainsaks medaliks jäi 1987. aastal saavutatud Nõukogude liidu meistrivõistluste pronksmedal. See oli käsipallis suurte eksperimentide ajajärk. Rünnakuaeg oli tol hetkel piiratud 1 minutit, hiljem muudeti see 45 sekundi peale. Lisaks olid meil teatud kehalised normatiivid, näiteks kolmikhüpe ja 30 meetri jooks. Kui etteantud nõudeid ära ei täitnud, siis mängida ei saanud. Loomulikult sellele ajale kohaselt leiti võimalusi ka kontrollijate tähelepanu eemale juhtida. Vajadusel pandi stopper varem kinni, vajadusel segati mõõtjaid õigel ajal.
Pärast Moskvat veetsid ühe hooaja Norras Sandefjori võistkonnas, kuidas see erines su senistest kogemustest?
Loomulikult oleksin tahtnud pääseda sellele tasemele mängida varem, kuid riigikorra tõttu oli see raskendatud. Tegemist oli tol ajal väga tugeva klubiga, eelneval aastal olid nad just tulnud Norra meistriks ning seetõttu avanes mul võimalus mängida Euroopa karikasarjas. Need kohtumised on ka sellest hooajast paremini meeles. Esimeses ringis kohtusime Poola klubiga ning pääsesime teise vooru. Seal tuli vastu aga Krasnodar, Venemaa legendaarse väravavahi Andrei Lavroviga (kolmekordne olumpiavõitja – toim.) eesotsas. Kuigi kodus võitsime, siis võõrsil kahjuks ei suutnud edu säilitada.
Kahjuks ka Norras ei sujunud see hooaeg, kui ma seal mängisin, liiga hästi. Võistkond oli eelmisel hooajal tulnud Norra meistriks, kuid tollel aastal lõpetasime alles viiendal kohal. Kusjuures ka järgmisel aastal tuli sama tiim taas kullale.
Seejärel naasesid 1992. aastal Eestisse Jüri Lepa käe alla. Milline oli tunne tulla tagasi oma riiki?
“Kui Träder läks Moskvasse, oli MAI kuulsusesära tuhmumas, Norras sai meeskond tiitlijärgsel aastal viienda koha. Kehra oli ainus klubi, kuhu mees saabus tõusulaine ajal. Kaks aastat järjest osutus Träderi suurepärane tõrjetöö Eesti meistrivõistluste finaali kaalukeeleks.” kirjutas Eesti Päevaleht.
Eks ta oli huvitav ja selline elevil olek tulla koju tagasi. Moskvas oli võistkond laiali läinud ja Eestis ootas ees oma vabariik. Kui Jüri mind Kehrasse kutsus, siis pikalt mõtlema ei pidanud. Esimene mulje võistkonnast oli selline, et hea kui suudame medali võtta. Meeskond oli noor ning ei paistnud nii kõva, et tolleaegsele valitsejale, Kooperaatorile vastu astuda. Siiski tulime juba esimesel aastal Eesti meistriks, mis oli tore üllatus.
Eesti meistriliigas mängisid veel 50 aastaselt, mis oli su pika karjääri saladus?
Eks ta läks kuidagi sujuvalt. Muud ametid mul polnud. Soome aastad olid vahepeal kergeks vahelduseks. Väravas seistes oli minul selline ratsionaalne stiil, mis aitas karjääri pikendada. Õnneks ei olnud ka suuremaid vigastusi. Eks see postide vahel seismine on selline amet, mis alles aastatega selgeks saab. Vanemas eas hakkad alles aru saama, mis seal tegema peab. Võib-olla oleks võinud kauemgi jätkata, aga Kehras tulid nooremad poisid peale ning siis sel enam mõtet ei näinud.
Kas suudad ka ühe mälestusväärseima mängu välja tuua?
Just vestlesin siin sügisel ühe Valgevene ajakirjanikuga samal teemal ning kohe meenub kohtumine Minski ASK vastu 1982. aasta kevadel Kaliningradis. Mul õnnestus üheteistkümnest karistusviskest tõrjuda üheksa. See on selline tulemus, et ka hiljem erinevate väravavahtidega vesteldes on raske selliseid esitusi leida. Et mängu jooksul 11 seitsme meetri viset määrati on juba saavutus omaette, aga kui suudad neist veel nii palju tõrjuda, siis see jääb meelde küll.
Kuidas erineb praegune väravavahtide töö sellest, kui sina postide vahel seisid?
Käsipall on läinud niipalju kiiremaks, et enam pole pärast palli sisselaskmist aega seal põdeda ega poste peksta või võrku lüüa. Mänguvahend tuleb kiiresti mängu panna ja alles selle järel võid siis rõõmustada või iseendaga vestlusi pidada. Vähenenud on ka pikkade söötude arv kiirrünnakutesse, vanasti saime sel moel rohkem lihtsaid väravaid. Tänapäeval mängitakse pigem lühikese sööduga lahti või pall kiiresti keskele.
Kuidas hindad hetkel Eesti väravavahtide seisu?
Midagi halba öelda ei ole. Eks nii nagu visatakse, nii ka väravavahid tõrjuvad. Noori tuleb peale. Varusk on seisnud juba pikalt ja Kolka (Mikola Naum – toim.) teeb Tapal häid esitusi aga vaevalt nad veel minu rekordi niipea üle löövad. Rasmus Ots on eelmistel hooaegadel esinenud paremini, sel aastal pole samasugust stabiilsust veel kätte saanud. Aga tegemist on veel väravavahi kohta noore mehega ning neid mänge, mida mul on õnnestunud näha, neid on ka vähe, et päris adekvaatset hinnangut anda.
Millise emotsiooni tekitas sinus Eesti eelmise sajandi parimaks väravavahiks valimine?
Eks see on eelmiste tegemiste tunnustus. Loomulikult on see minu jaoks suur au, kuid eks see on ka maitse küsimus, milline stiil kellelegi meeldib. Ka sümboolse koosseisu osas võiks vähemalt ühe tiimi veel välja panna.
Millega tegeled hetkel ning kas on ka plaani käsipalli juurde naasta mingis teises rollis?
Hetkel olen ülikooli juures hooldustööline. Eks ma natuke proovisin neid harjutusi noorematele ette näidata ja oma teadmisi edasi anda. Aga see on pikaajaline protsess, tulemused ei tule koheselt. Minule meeldis mängida rohkem, kui võtta omale treeneri roll. Juhendajana jääb pärast kohtumist selline ebameeldiv erutus sisse, mille käsipallur saab platsil välja joosta.
