Tipptasemel pallimängudes ei ole isegi laias maailmas tavaline olukord, kus kuus aastat mängupausi pidanud mees naaseb meistriliiga tasemel väljakule. Aga just seda tegi pikaaegne Eesti koondise käsipallur ja karjääri jooksul Saksamaal, Hispaanias ja Luksemburgis mänginud Risto Lepp, kes pühapäeval jooksis enda poolt loodud ja juhitud klubi HC Tallinna särgis platsile Eesti meistrivõistluste vaheturniiri mängus HC Kehra vastu.
Lepa debüüt lõppes HC Tallinna napi üheväravalise kaotusega 26:27, kuigi suure osa mänguajast suudeti kerget initsiatiivi hoida. Vaid rünnakutel platsil käinud ning kaitseolukordadeks pingile jooksnud Lepp toetas omasid kahe väravaga. Enesekriitiline mängumees ei jäänud pärast matši Käsipall24.ee portaalile intervjuud andes enda esitusega üldse rahule.
Üldiselt õhkus aga kogenud mängujuhist kindlust ning soovi HC Tallinnale omalt poolt hooaja otsustavaks faasiks kogemuste ja mängutarkusega toeks olla. Veendunult kinnitas Lepp, et tema väljakule nalja tegema ei tulnud ja tahab järgmised paar kuud elada täielikult profisportlase režiimis.
Kuidas oma debüütmänguga rahule jäid?
Väga lihtne, ilma minuta oleks kutid ilmselt võitnud.
Millal see mõte Sul tuli, et üle üritada üle pikkade aastate tagasitulekut?
Kuus aastat ma pole särki selga tõmmanud võistlusmängus, aga trenni olen ikka teinud. Olen poistega kaks viimast hooaja ettevalmistust kaasa teinud ja viimased paar kuud tagasituleku jaoks valmistunud. Umbes kuu aega olen ka käsipallitrenni teinud. Mõte hakkas idanema mingi aeg (tagasi). Tundsin, et füüsiline vorm peaks olema okei, mentaalne (vorm) samamoodi ning vigastus ka ei sega. Nüüd on vaja veidi aega, et sisse elada.
See tagasitulek oli pikem protsess, mitte hetkeline uitmõte?
Jah, loomulikult. Niisama ma poleks siia platsile tulnud.
Millal Sa esimest korda meeskonnakaaslastele ütlesid, et treenid eesmärgiga platsile tagasi tulla?
Ma tegin trenni nendega pikaemalt juba ning eks nad võib-olla aimasid, aga ütlesin välja selle mängule eelneval nädalal.
Mismoodi see uudis meeskonnas vastu võeti?
Ma ütlesin kuttidele, et loodan, et see on neile vastuvõetav ja mina tulen neile juurde andma, mitte kelleltki kohta ära võtma.
Kas esimeses mängus suutsid meestele nii palju juurde anda, kui soovisid?
Mina olin veidi veel roostes ning tegin palju tehnilist praaki. Loomulikult pean ma ka mängutempoga harjuma. Kui ma rünnakul käin, need 20-sekundilised kiired sutsakad, siis vahetusse tagasijooksmised võtavad kõvasti läbi ja nendest on vaja taastuda. Eks see vorm peaks samm-sammult tulema, aga esimene mäng minu poolt vaadates oli päris kohutav.
HC Kehra pole ka kõige kergem vastane, kelle vastu üle pika aja debüüti teha?
Kehra – Tallinn vastasseisud on alati intrigeerivad olnud. Kehra mängis tublilt ja fännid olid kaasas. Publik sai vähemalt põnevusmängu.
Kas Sina said sellest mängust emotsioanaalse laengu, mida ootasid?
Jah, aga eks mul on vaja füüsiliselt mängu sisse elada. Mängu lõpp jäi veidi kripeldama, olin valmis ise sealt vajutama ja viigi tooma, aga pall ei jõudnud minuni. Pärast olid veidi kurvad emotsioonid korraks.
Kas mängutempoga ei harjunud kohtumise lõpuni ära või mingi hetk suutsid mängu sisse saada?
Ega see nii hull ka ei olnud. Ma käisin platsi peal ainult rünnakul umbes 15-30 sekundit ja kaitsesse ma praktiliselt ei jäänud. Väga hull ei olnud, aga loomulikult sellist särtsu, et hoida 30 rünnakut kuni mängu lõpuni üleval, on veel vara tahta.
Mängus ise sees olles, kuidas medalimõtted tunduvad, endiselt reaalsed?
Jah, loomulikult. Ega mina ka siia nalja tegema ei tulnud. See annab jõudu ja jaksu tervele meeskonnale juurde, et nii napi kaotuse saime. Hooaeg on veel pikk ja otsustavad mängud peetakse alles mai lõpupoole. Meie paneme kõvasti edasi ja vaatame, kuidas hooaeg lõpeb.
Mida soovitaksid teistele 35-36-aastastele endistele tippmängijatele, kas tasuks tagasituleku peale mõelda?
Ma teisi selliseid tegevsportlasi ei tea, kes oleks kuus aastat vahele jätnud ja siis (uuesti) mängima hakanud. Mis siis, et Eesti liiga, mis pole professionaalne liiga. Ega see lihtne pole millegi muu kõrvalt seda teha. Ma olen valmis viimased paar kuud vaid sellele keskenduma, hoidma oma keha korras, taastuma ja elama nagu profisportlane.
Olid seni HC Tallinna tegevjuht, kas selle ameti annad üle või jätkad kahel rindel?
Eks klubi on saadud juba nii jooksma, et kõik noortetreenerid saavad oma gruppidega ise hakkama ja meil klubi juures on mõned inimesed, kes on mulle abiks. Ega üks mees ei pea ja tohigi seda klubi juhtida. Ülesanded tuleb delegeerida, igaüks võtab vastutust ja ühiselt me seda asja koos ajame.
Öeldakse, et play-offid on just kogenud meeste aeg, kas tunned, et sinu hetked alles tulevad?
Absoluutselt. Ma olen alati tundnud, et kui play-offid tulevad, siis mina olen valmis seda pinget taluma. See pinge mulle meeldib ja selle all ma tahangi mängida.
