Kogenud ekskoondislane Mikola Naum, kelle leping Kehraga lõppes eelmisel kevadel, aasta tagasi sügisringis ei osalenud, ent naases Tapa eest platsile kevadisteks mängudeks. 38-aastane kolmekordne Eesti meister ja neljakordne karikavõitja jätkab nüüd karjääri sama võistkonna eest.
Karjääri jooksul nii Viljandis, Chocolate Boysis, HC Kehras, kui ka Rootsi klubis Alingsas võistelnud “Kolka” võitis ka eelmisel hooajal kohe tagasituleku järel meistriliiga kuu parima mängija tiitli. Öeldakse et konstruktiivne kriitika viib edasi. Mikolal on oma julged arvamused hetke Eesti käsipalli ja eriti väravavahtide olukorra kohta. Igal ühel on loomulikult õigus nendega nõustuda või mitte, kuid ära kuulama peaks need siiski.
Eelmisel hooajal liitusid Tapaga poole pealt, miks jäi sul pool aastat vahele?
Pärast Kehraga lepingu lõpetamist viskasin juba tossud minema ja hakkasin vaikselt karjääri lõpetama. Tööasju oli kogunenud juba niipalju, et pidin neid võlgasid likvideerima. Jõulude ajal aga Elmu Koppelmann helistas ja kutsus mind Tapale mängima. Proovisime siis ja ta suutis käsipalli mulle tagasi sisse süstida. Seal oli palju noori mehi, kellele sain heaks eeskujuks olla. Hooaja lõpus tegime ka häid tulemusi, võites Viljandit ja Viimsit ning kuues koht pole Tapa jaoks üldse paha tulemus.
Nüüd oled jätkamas Tapal, kas sul oli ka teisi pakkumisi?
Jutuajamisi oli ka teiste klubidega, kõik tahtsid nagu oma võistkonda tugevdada, aga konkreetsusest ja julgusest jääb meil ikka puudu. Hetkel on juba augusti keskpaik ja võistkonnad peaks olema vaikselt juba komplekteeritud. Ei hakanud enam venitama ja lõime Tapaga käed kokku.
Millised on tuleval hooajal Tapa eesmärgid?
Eks me peame vaatama reaalselt ning selge on see, et esikolmiku vastu on meil veel hetkel raske. Hea meel on, et Aleksander Oganezov ja Rail Ageni plaanivad tulla tagasi Tapale mängima ning usun, et meie eesmärk võiks olla vähemalt poolfinaali pääs. Suurem ülesanne võiks olla noortele näidata, et ka Tapal on võimalik normaalsel tasemel käsipalli harrastada.
Urmas Träder seisis postide vahel veel 50-aastasena, kas sul on plaanis seda rekordit rünnata?
Päris sinna maale ei usu. Oleme ausad, suhtumine Eesti käsipallis on muutunud. Vähemalt mulle tundub, et sinna panustati vanasti rohkem. Praegu tundub, et ala vajub kuidagi ära. Kui midagi kardinaalselt ei muutu, siis meie spordi tase ongi seal ülikoolitasemel, kus seda harrastavad vaid koolipoisid. Ehk oma lõbuks veel paar aastat teen, aga kes teab.
Kas sind võiks tulevikul ka treeneripingil näha?
Kindlasti tahaks kuskil võistkonna juures väravavahte aidata. Kuid ütleme nii, et vaatame mismoodi see käsipall üldse kulgeb. Mind natuke hämmastas sel suvel, kui vähe oli huvi minu teenete vastu. Minu kogemusi ära kasutada ei soovitud. Ise ennast kellelegi peale suruma ei lähe ega oma klubi tegema ei hakka. Ma ei oska öelda, kas inimesed kardavad minu temperamenti või tahavad kõik lihtsalt omaette nokitseda.
Kuidas näed sina Eesti väravavahtide hetkeseisu?
Kui vaatame, kuhu areneb maailma käsipall, siis mulle tundub, et me istume omas soos ja keegi ei taha areneda. Mujal liigutakse sinna, et väravavahi tähtsus mängus on umbes 50 protsenti, Eestis tundub, et meie hindame neid umbes 10 protsendi peale. Selle fakti kinnituseks võime kasvõi vaadata, kui paljudel meie klubidel on eraldi treener sellele kohale. HC Tallinn peaks minu meelest olema ainus. Kui vaatame Euroopas ringi, siis võistkondi, kus väravavahtide treenerit pole, leiab väga vähe.
Kus sina näed Eesti väravavahtide puudujääki?
Tänapäeva käsipall on nii kiire, et väravavaht on põhimõtteliselt rünnakute alustaja. Peale tõrjet toimuva esimese söödu osa on väga suur. See peab minema õigele mehele ja kaugusele, siis saame lihtsaid kolle. Meil selle peale piisavalt rõhku ei panda. See on vaid väike osa. Mulle tundub, et meil on üldse puurilukke vähe, noortest pole peale tulemas. Klubidel pole ju selle jaoks isegi eraldi inimesi. Olen oma teenuseid klubidele pakkunud, kuid huvi selle vastu ei tundu olevat. Meil tundub olevat väravavahtide kohta suhtumine: “Ah, pole oluline.”
Aastaid Eesti eest mänginuna, mida arvad meie koondise hetkeseisust?
Kõrvaltvaatajana tahaks siiski näha tulemusi. See, et Rootsi treener ütleb, et sisekliima on kihvt, sellest pole mul sooja ega külma. Nüüd tehakse jälle noorenduskuuri, kui kaua me seda teeme? Mäletan, kui mina hakkasin lõpetama, siis öeldi ka vanemale generatsioonile, et hakkame seda sama tegema ja võeti noored poisid peale, aga tulemusi pole siiamaani. Seal peaks olema balanss kogemusest ja uuematest meestest, kes annavad vajalikku kiiruse. Koondisele võeti ka välismaa väravavahtide treener, kas tõesti Eestis pole mehi, kes suudaks selle koha täita? Mina arvan, et on, lihtsalt ei vaadata lahtiste silmadega ja ei suhelda inimestega.
Kui nüüd lõpetaks natuke positiivsemal noodil, siis millised on sinu kireva karjääri tipphetked, kui vaatad tagasi hetkel?
Esimesena meenub 2015. aastal meistrivõistluste viies ja viimane finaal. Selle kohtumise me kaotasime Põlvale, kuigi juhtisime veel viie väravaga natukene enne lõppu. Serviti demonstreeris seal, et mängida tuleb alati lõpuvileni ja üleliigne enesekindlus maksis meile tiitli.
Positiivsemana meenub Rootsi ajalt mäng selle hetke Euroopa tippklubiga Hammarby IF. Suutsime professionaalidest koosnevat supertiimi kodus võita, vaatamate sellele, et meie võistkond koosnes poolenisti amatööridest.
Eesti ajast on kindlasti meeles hooaeg 2011/12, kus võtsime Kehraga kolmikduubli, võites nii Eesti meistri-, kui karikavõistlused ning lisaks veel Balti liiga tiitli.
