Aastaid Eesti käsipallikoondise tugitalaks olnud Mikk Pinnonen andis Käsipall24.ee lehele väga avatud intervjuu. Julgete ja konkreetsete väljaütlemiste poolest tuntud mees ei hoia end tagasi ka seekord.
Eelmisel hooajal mängis Pinnonen Itaalia esiliigaklubis Sassari Raimond Handball. 27-aastane käsipallur on profileiba teeninud ka Taanis, Rootsis, Rumeenias, Saksamaal ja Islandil. Aastaid Eesti koondises suurt rolli omanud mees viimases tsüklis kaasa ei teinud. Mikk räägib intervjuus motivatsiooni tähtsusest, Itaalia tasemest ja kodumaa esindamisest loobumisest.
Erinevates intervjuudes oled maininud, et motivatsiooni käsipalli jaoks sinul enam pole. Kas olukord on ikka sama?
Käsipalli mõttes on aasta-aastalt motivatsioon järjest väiksemaks läinud. Vanasti tekitas iga värava viskamine ajus keemilise reaktsiooni. Seda enam ei eksisteeri. Loomulikult annan ma platsil olles endast parima, kuid nii-öelda auhind, mis ma selle eest saan, ei ole enam sama. Iga aastaga läheb kemikaalide hulk, mis tekitavad platsil olles õnne, ajus järjest väiksemaks. Eelmine hooaeg oli selline tunne, et rügasin lihtsalt kahe punkti (võidu eest antav punktide määr – toim.) eest. Kui veel august-september suutsin endast leida natukene tahtmist harjutama minna, siis novembriks oli see taas vastumeelne.
Kas on sul olnud pakkumisi tugevamatest tiimidest, kust motivatsiooni taas leida võiks?
Ma olen mõelnud, et kui ma oleks kümme sentimeetrit pikem, siis võiksin olla täitsa maailma tipus ja ehk seal leiaks ka motivatsiooni seda ala teha. Kuid, kuna minu mäng rajaneb hetkel suuresti plahvatuslikkusele, siis keha ei peaks sellele koormusele vastu, mis kaks korda päevas harjutamine ja iga nädal mitme kohtumise pidamine nõuab. Kui oleks variant, et saaks teha kolm-neli trenni nädalas ja võistelda tipus, siis oleks see mõeldav. Aga loomulikult ükski treener ei tahaks sellist käsipallurit, kes kõigis asjades ei osale.
Kas Mikk Pinnoneni näeb veel käsipalliplatsil?
Hetkeseisuga ei välista ega kinnita midagi. Suure tõenäosusega ma järgmisel hooajal platsile ei jookse. Võtan vaheaasta ja tegelen oma ettevõtmisega. Tahaks rikkaks saada, aga spordiplatsil on seda väga raske teostada. Käsipallis on vaid üks mees, kes teenib miljon eurot aastas.
Kuidas plaanid rikkaks saada?
Ma tegelen oma äriga. Mul on osalus ühes ettevõttes, mis tegeleb bitcoinidega.
Eelmisel aastal ütlesid, et valisid kliima pärast Itaalia klubi, kuidas see otsus tagasi vaadates tundub?
See valik tundus huvitav puhtalt asukoha pärast. Ma olen enamuse oma karjäärist veetnud Põhja-Euroopas. Nüüd otsustasin võtta eksootilise väljakutse kohas, kus suvi on väga pikk. Tahtsin kogeda uutmoodi seiklust.
See oli loomulikult käsipalli mõttes samm allapoole. Kui ma ütlen ausalt, siis hooaeg oli väga tüütu. Trennid toimusid väga üksluiselt ja igavalt. Treener oli egomaniakk ning polnud üldse tagasiside osas vastuvõtlik. Iga harjutus tundus üks suur ja pikk kannatus.
Ühes artiklis ütlesid, et ka Saksamaal (Mikk mängis esiliiga klubis TSV Bayer Dormagen – toim.) oli sul probleeme treeneriga. Millest sellised olukorrad tekivad?
Ma saan kiiresti aru, kas treener jagab seda mängu või mitte. Saksamaal tahtis mees, et ma oleks rohkem viskaja, kuid kui ma näen ülekaaluolukorda, siis pigem söödan vabale mehele, kui võtan ise lolli lahenduse. Islandis, Taanis ja Rootsis olid mul head juhendajad.
Itaalias näiteks lahendasime trennis tihti 40 minutit viis-kaks olukordi, see ei ole normaalne. Selliseid asju võib teha natuke aega, kuid nii pikalt ei ole mõtet. Mängijale peab andma ruumi teha seda, milles ta on parim. Kui sa palkad omale Kimi Räikkoneni, siis sa ei võta teda ju Selveri parklasse edasi-tagasi sõitma.
Sinu kogemustega mehest oleks ka Eestis treeneripingil kasu, kas kavatsed seda rolli võtta kunagi?
Nii nagu üleval mainisin, hetkeseisuga ei välista ega kinnita midagi. Võtan päev korraga ja niipalju ette ei vaata.
Kas Eesti klubid on sulle ka pakkumisi teinud?
On mainitud ja küsitud aga konkreetset pakkumist tehtud pole. Hetkel mul ühegi Eesti klubiga soovi liituda ei ole.
Kuidas iseloomustad Islandi liigat, kus enne Itaalia aastat pikemalt mängisid?
Tase oli hea ja ühtlane. Võistkondades püsis õige tasakaal noorte ja kogenumate mängijate vahel. Kui vanemad mehed lahkusid tiimist, siis oli alati keegi asemele võtta. Poisid on väga töökad ja see tagab ka tulemuse. Eriti füüsise osa on neil seal paigas. Kui näiteks Põlva Serviti osaleks Islandi liigas, siis oleks nad küll esiotsas, kuid lihtsalt see neile ei tuleks, kuna võrdseid kohtumisi oleks rohkem kui Eestis.
Sa oled oma karjääri jooksul olnud nii ääremängija, kui ka keskpositsioonil. Kumba sa ise eelistad?
Kui mul oleks ääremängijana olnud kõrval mees, kes sinna ka kohtumise jooksul piisavalt palli annab, siis ehk oleksin suutnud sellel kohal rahul olla. Kuid ma olen pigem tahtnud asju ise teha ja teistele olukordi luua. Mängujuhi koht annab selleks parema võimalusi. Las teised pigem lõpetavad minu loodud olukordi.
Selles tsüklis sind koondise särgis ei näinud, mis olid selle tagamaad?
Minu point oli selles, et ma ei tahtnud varastada mänguaega kuttidelt, kellel on veel sihid pääseda käsipallis kõrgele. Minul seda motivatsiooni pole ja siis oleks ebaõiglane, et selle võimaluse kelleltki ära võtan. Mulle väga meeldis noorte esiletõus, silma jäid poisid, keda ma isegi ei teadnud.
Teine asi on see, et kui meil ongi koondis, kust võtad paar venda ära ja tase langeb meeletult. Mis siis oleks saanud, kui me olekski saanud sinna finaalturniirile, mis seal siis toimunud oleks? Koormus oleks taaskord langenud mõne üksiku mehe peale ja see omakorda tekitaks suure riski neile palluritele. Ehk nüüd, kui noored saavad võimaluse end tõestada, tõuseb ka koondise keskmine tase.
Kuidas on su füüsiline olukord? Kas palli ka loobid?
Palli viskan koerale (naerab – toim.). Füüsiliselt olen tip-top. Hetkel on üle pika aja kehal väga hea tunne. Selle suvega olen aru saanud, kui palju asju olen terve karjääri jooksul valesti teinud. Nüüd tean, mida peaks vähem ja mida rohkem tegema.
